Andres Herkel. Sõna sööstab verre. Jälgimäe kohal. Sonett.
SÕNA SÖÖSTAB VERRE,tabab tabamatus kerguses südamelööke,meelekohad meloodiliselt vasardavad,veri vemmeldab verd,paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi.Sõna sööstab verre, sestviimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda,vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni.Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kunimõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad — kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!   JÄLGIMÄE KOHALon kuuvalgusväljad,vana koolimajaigatseb lapsi, kestemast on läbi käinud. Tühi ammugi, kes kunagi olid, on vanad.Ikka seesama mets,välja peal majad, Tallinn lähedal.Mine sa tea, missee maa- või ilmaeluhommepäev endaga toob.Kool tunane, jõgi tänane,kõik voolab ära,kõik jääb südamesse, kuu kasvab ja kahaneb. SONETT Su silme vikerkesta salapilduma nähes olen pöörameelselt sõgening otsin käreveelist keerdus jõge,et tahta luua värvilisi sildu. Veel otsin täiuslikku täpset sõna,et suuta tabada su salakeeli,su sulgjat heksameetrit ning gaseeli – ei leia kui, siis hullun sõnatuna. Su pluusi siid ja rinde lihakas ovaalkord kaovad kõige kaduva sonetti,las ehib heksameeter mind ja sind opaal, las põrmustab mind huulte veresoe poeem,su igas liigutuses kaen balletti.Sa naerdes küsid mult, miks värisen ja keen.  
