Arvustus. Pigem õnnestunud märul kui suur tähemöll
Mõne kuu eest kirjutasin suvefilmide ootuses uue "Star Treki" kohta nõnda: "Halba filmi siit kindlasti karta pole – seda ei saa stuudio endale nii suure teose puhul lihtsalt lubada – ja korralik seiklusmärul peaks praktiliselt garanteeritud olema." Enamvähem samade sõnadega võtaksin teose kokku ka praegu, kui seda viimaks näinud olen: "Star Trek tundmatusse" ei ole omas žanris mitte midagi uut, kuid ajab ühe järjekordse suvise blockbuster'ina asja ära küll. Esmalt tuleks adresseerida asjaolu, et napilt kuu aega enne filmi linastumist hukkus traagilises õnnetuses 27-aastane Anton Yelchin, kes uues "Star Trekis" (just nagu kahes eelmiseski) naiivsevõitu, kuid siiski üdini sümpaatset Tšekovit mängib. Filmi ennast tema surm kuidagi ei mõjuta – midagi seetõttu filmimata ei jäänud –, aga juhtunuga kursis olevale vaatajale mõjub see emotsionaalsel tasandil siiski, ning pärast noorele näitlejale suunatud tagasihoidlikku tribuuti mõlgub kinosaalist lahkudes meeles kindlasti pigem ebaõiglaselt vara meie seast võetud Anton kui teda ümbritsenud lustakas kosmoseseiklus. Peamised kartused uue "Star Treki" osas lasusid kahtlemata režii peal: senikaua kui J.J. Abrams seitsmenda "Star Warsi" kallal nokitses, võttis lavastajatooli üle Justin Lin, kel varasemast neli "Kiirete ja vihaste" filmi hõlma all. Ma ei ole endiselt päris kindel, kui hea režissöör Lin tegelikult on, aga selge on see, et tempoka seiklusmäruliga pole tal sugugi keeruline maha saada – puhtalt meelelahutuslikkuse põhjal hinnanguid tehes oleks uue "Star Treki" kohta laitusi vähe. Iseasi on see, kas Lini teosed hea ajaviite kõrval vaatajale midagi sügavamat pakkuda suudavad, ning loomulikult ka see, kas suvise kassahiti puhul see üldse nõutud on.  Lin on oma ülesandega tegelikult täitsa hästi hakkama saanud – "Star Trek tundmatusse" on lavastatud päris stiilselt. Sellegipoolest on mul tunne, et Abrams suutis n-ö "Star Treki" vaimu tabada pisut autentsemalt, ja kui rääkida sellest, kumb kahest visionäärist rohkem südamega asja juures on, pole konkurentsist halli haisugi (vähemalt sedasorti ulmemärulite puhul). Meeles tuleb hoida aga seda, et just nimelt Abrams oligi see, kes kolmanda "Star Treki" lavastamise Lini hooleks jättis, nii et kokkuvõttes jääb tulemus ikkagi ainult tema südametunnistusele. Mitte et sel tulemusel otseselt midagi viga oleks... Filmi ainus tõeline probleem seisneb minu jaoks montaažis, millega nii mõnigi olukord sedavõrd tempokaks mängitakse, et sündmustiku jälgimisel järg täiesti käest läheb. Üldiselt montaažil viga pole, aga paari kiirema (ja segasema) märulistseeni ajal meenus lausa "Visa hinge" viies osa, ja see on praktiliselt halvim suurfilm, mida ma üldse kinos näinud olen, nii et probleem on kahtlemata tõsine. Kui juba laitmiseks läks: uuel "Star Trekil" napib ka suurust, mis sedasorti kosmoseseiklustele muidu iseloomulik on – "Star Trek tundmatusse" on lihtsalt üks hästi välja kukkunud märul, mitte suurejooneline tähemöll. Et jutt siiski positiivsemal joonel kokku võtta, tasuks kiita Simon Peggi (ja Doug Jungi, aga kes ikka temast hoolib) stsenaariumit, mis "Star Treki" filmide jaoks esmakordselt oma sündmustikus kõigile tähtsamatele tegelastele praktiliselt sama palju tegevust ja tähtsust annab. Kusjuures ametlikult on tegemist seeria 13. filmiga ning Pegg on avalikult öelnud, et ükski paaritu numbriga "Star Trek" ei saa just kuigi hea olla, nii et seda arvesse võttes võib tulemusega rahule jääda küll. Karl Urbani ja Zachary Quinto keemia on täiesti fantastiline, uue tegelasena lisandunud sõjakas Jaylah pälvib ilmselt seekordse "vaataja lemmiku" tiitli, ning rassismivastane sõnum, just nagu "Star Trekil" alati kombeks olnud, on selgi korral omal kohal. Õnnestunud märul? Jah. Kõnekas teos? Pigem mitte. 
