Arvustus. Intsikurmu festivali esimene päev: kuumad eesti mehed, islandlastest rääkimata
Tõepoolest, inimesi oli palju, mis tingis pikad ootejärjekorrad iga õlle- ja toidukioski juurde, ent artistidel oli sellest ainult rõõmu – mida enam oli publikut, seda rohkem see artiste käima tõmbas, mis omakorda sütitas publikut kaasa elama. Leigusest polnud jälgegi. Arvestades, et festivali esimene päev sai alguse keset reedest päeva, on mõistetav, et esimesed kontserdid läksid veel suhteliselt hõredale publikurivile. Mida kontsert edasi, seda tihedamaks aga publikurivid muutusid, saavutades oma tipu Marten Kuninga ja Miljardite, NOEPi ja Lexsoul Dancemachine’i ajaks. Pilk parklasse jättis mulje, nagu oleks "Niguli juurde" tuldud – vaba ruumi lihtsalt ei olnud, ikka auto ja telk, auto ja telk. Nõnda võis telgirivi vaadates tõdeda - tõeline Lõuna-Eesti kuppelmaastik!Ringi kõndisid igavlevad turvamehed, kelle ainus mure oli valvata, et festivalilalale valest kohast ilma piletita sisse ei tungitaks – publik, kus andsid tugevat tooni mudilased ja koerad, oli lihtsalt nii rahulik ja mõistlik. Marten Kuninga ja Miljardite ajaks saavutaski oma tipu heas mõttes perepidu, kus lapsed end mööda mäenõlva alla rullisid ja vanemad rahulikult muusika taktis õõtsusid. Kõik nautisid, tundus, et bänd ise ka. Siis aga oli aeg lapsukestel tuttu minna ning Oru laval seadis end sisse NOEP alias Andres Kõpper, kes oli kogunenud masse nähes keeletu, tõdedes, et nii suure publiku ees pole ta enne üles astunudki. Tõsi, ehkki kuningas Midase puudutusega NOEPi kontserdid on senini kõik täismajale läinud, on majade endi füüsiline piir lõpuks publikuarvu määranud, nagu võis alles paar nädalat tagasi Telliskivi loomelinnaku Punases majas tõdeda, kus sama artist 100-meetri pikkuse ja üle poole tunni loogelnud piletisaba põhjustas. Kõpper oli oma publikust lausa nii vaimustuses, et palus publiku seast vabatahtlikku lavale seda vaadet oma ema jaoks üles filmima, ning vabatahtlik mõistagi ka leidus. Tõepoolest, publik sõi Kõpperil peost. Rahvas hüppas hittide taktis kaasa, kätemeri – nagu ikka. Kõrgemalt mäenõlvalt tundus sound pisut liiga vaikne, aga alla orgu laskudes loksus kõik paika. Publiku seast kostis ka naljatamist, et nagu saaks samal ajal Pärnus toimuvast Weekend festivalist osa – tõepoolest, oma loomult sobiks NOEP ju ka selle line-upi’i. Siiski oli publik siiralt rõõmus, et see komeet just Põlva mändide all maandus. Pärast Kõpperit võttis teisel laval koha sisse Islandi punt Agent Fesco – publiku jaoks tundus ta olevat suhteliselt tundmatu suurus, kuid sellegipoolest said nad rahva kaasa elama. Tumedad soundid ja energiliselt oma muusikale kaasa kargavad bändimehed, taustaks ehtislandlikult metsik lavagraafika moodustas võimsa terviku. Publik ei lasknud end ka alanud vihmasajust häirida ning bänd oli neile selle eest tänulik. Agent Frescot nimetas festivali peakorraldaja ka üheks oma lemmikbändiks, kelle esinemist ta kindlasti näha tahtis, ning valik oli tõesti hea – islandlased võeti hästi vastu. Ja siis astusid Oru lavale Lexsoul Dancemachine’i jumalad. Olen seda enne väitnud ja väidan ka siinkohal: tegemist on ühe parema live-bändiga Eestis. Professionaalsed muusikud, seda niikuinii, kuid see energia, see kohalolu, millega tüübid lava täidavad, on täiesti unikaalne. Ei jälgegi kinganinasid jõllitavatest leigetest tüüpidest. Bändi ninamees Robert Linna tõmbab juba esimese looga nii iseenda kui ka publiku käima, nii et isegi kui tahaks järjest tugevneva vihma käest põgeneda, see lihtsalt ei õnnestu. Lexsouli mehed tegid vihmast hoopis oma liitlase – hetkel, mil keegi oli justkui keeranud taevas kraanid täielikult lahti, saavutas ka kontsert oma maksimumi, ekstaasis publik hüppas ja karjus ekstaasis bändiga kaasa. Bänd, mis pole harjunud alla kahetunniseid laive tegemagi, ei hoolinud festivali ühetunniformaadist ning lasi veerand tundi üle aja, ja publik võttis selle neilt tänulikult vastu: kui juba pesuni märg, siis vahet pole, kargame edasi! Kahju oli vaadata neid vette uppunud telke. Küllap enamik otsustas öö pigem autos mööda saata. Aga ega festivalitunne sellest kannata – ülivõrdes elamused, mida kontserdid andsid, panevad väikeste ebamugavuste koha pealt silma kinni pigistama. Teisel festivalipäeval on nüüd ülikõrge latt ees, millest üle karata.  
