Arvustus. Hingevalgus on toitvam kui päike
4 mõtet Augustibluusi teiselt päevalt (6. august) Kui festivali on korraldatud 23 aastat ja seda teevad oma ala asjatundjad ja austajad, on enam kui kindel, et paljud elemendid on juba kenasti paigas. Laupäeval tasus kontsertide külastamist alustada endisest raudteejaamast, mille perroonil ja ootepaviljonis tunglevad inimesed ei oota pingsalt saabuvalt rongilt külalisi või enda lahkumist, vaid püüavad otsustada, kas jääda suupilli- ja kitarrivirtuoosi õõtsudes teiste vahele kuulama või minna ja visata pikali rööbaste ette muruplatsile. USA idarannikult New Jerseyst pärit James Dalton on kolme aasta taguse ajaga võrreldes vaid pisut muutunud – habet ei ole. Aga hingestatud bluusi kõlab tema paljastest varvastest rütmiliselt kaasa hüpleva hallikirju tumeda juuksekrunnini välja. Ja kuulajad-kaasaelajad tunnevad sama. Kandku nad siis siidpluusi või narmastega nahkvesti. Eemalt hinnates võib üsna kindel olla, et kultuuri- ja keeleruum neid alati ei ühenda, küll aga teeb seda täiesti kindlasti muusikaarmastus ja naeratus näol. Või igal kolmandal juhul ka Saku menüü.   Arutasin just hiljuti tuttavaga selle üle, et tegelikult ei möödu ju ükski festival Eestis alkoholivabalt. Ja täpselt võrdselt naudivad festivalikülastajad  – olgu Pärnus, Intsikurmus või Haapsalus – muusikat. Aplaus on ikka siiras ja emotsioonid ehedad. Aga vahe on selles, millel lastakse kõige käigus pähe hakata. Augustibluusiga pole selles osas probleeme, sest kui laval toimuv haarab su endasse, ei jää lihtsalt tüütuks šašlõkijärjekordades jauramiseks aega. Ja laupäevaõhtune pealava programm kütkestas. Soulshine is better than sunshine  Kui tihti juhtub, et artist astub prožektorivalgusest ja mikrofonist sammu ette, täitsa lava äärele ja laulab otse, täiel rinnal publikusse ilma igasuguse võimenduseta? Earl Thomas on selline mees. Taoline väike žest lähendab publikut ja esinejat täiesti hämmastavalt. Võimenduseta hääl on ootamatult intiimne, kaunilt kontrastne kõlaritest taustale kõlama jäänud bändiga. Tegelikult polnuks Thomasel vaja seda sammu astuda, et enda looming publiku südamesse laulda. Thomas ei varja, et talle esineda meeldib. Flirt publiku esimeste ridadega pani õrnalt punastama ka kaheksanda ja kümnenda rea. Aga see oli süütu, võiks isegi öelda, et sõbralik silmapilgutus ja puusanõks. Sest järgmisel hetkel algas instrumentalistide soolo ja selleks ajaks lahkus Thomas džentelmenlikult. Loomulikult tahan festivalil käies kuulda puhast muusikat, näha ettevalmistatud esinemist või andekat improvisatsiooni. Selleks ma ju pileti lunastasin. Aga bändiliikmete omavaheline lugupidamine tõstab kogemuse uuele tasandile. Muide, siinkohal on hea ära mainida ka paari viimase sellesuvise festivali ülene meeldiv tähelepanek – tänusõnad helimeestele. Sellega paistis eriti silma Augustibluus – kodu poole kõndides ei kumisenud kõrvad liiga valjust muusikast, vaid ikka neist mõnusaist helidest. Eks värskes õhus ongi lihtsam valida pisut vaiksem koht esineja nautimiseks, aga ka päris lava ees olles ei olnud ebamugav. Aitäh! Lava ja üks kontsert määrab kõik ja muudab preemiad, auhinnad ja diplomid (mida Thomasel on ette näidata üksjagu) tähtsusetuks. Thomas on diplomeeritud muusik, aga ta ei unusta lõbutseda ja publikut tänada. Ta ei võta teda kuulama tulnud auditooriumi endastmõistetavalt. Täpselt nagu ei saa bluusi teha žanri pärast – seda peab tegema soovist jutustada lugu, anda edasi emotsioon – nii ei saa ka teeselda tänu. Aga kuidas kõlas tänulik mitmetuhande pealine publik laupäeval Haapsalu piiskopilinnuses? Vaikselt krõbisev; läbipaistvates, kollastes ja roosades kilemantlites ja bändiga ühtselt kaasa õõtsudes, plaksutades ja lauldes. "Ma tahan, et te läheks koju ühe ilusa mõttega. See kõlab: hingevalgus on toitvam kui päikesevalgus, toitvam kui kuuvalgus, toitvam kui vihm (ingl k soulshine is better than sunshine, better than moonshine, better than rain)," õpetas Thomas meid laulma. Kirjutan alla. 
