Keelesäuts. Ümbersõnastamiskunst
See tähendab, et kui ta ei oska mingit sõna või lauset õigesti kirjutada, siis kasutab ta mingit teist sõna või lauset, mille tähendus on enam-vähem sama ja mille õigsuses ta on veendunud. Ütleme, et osav kirjamees ei ole kindel, kuidas kirjutada "vahetevahel", kas lihtsalt kokku või sidekriipsuga kokku. Selmet hea õnne peale emb-kumb kirja panna, kasutab ta hoopis sünonüümi, mille õiget kirjapilti ta kindlalt teab – näiteks "vahel" või "mõnikord". Ütleme, et osav kirjamees ei ole kindel, kas kirjutada "sovetiaeg" või "sovjetiaeg". Nõnda loobub ta sellest sõnast hoopis ja kirjutab pikemalt: "nõukogude aeg". Ütleme veel, et osav kirjamees ei ole kindel, kas lauses "Olgugi et Mari oli õppinud, sai ta eksami kolme" käib "eti" ette koma või mitte. Sellisel juhul sõnastab ta lause lihtsalt ümber, nii et tüsilik "et" kaob: "Mari oli küll õppinud, aga sai eksami ikkagi kolme." Nagu näeme, taandub õigesti kirjutamine sageli lihtsalt valikute tegemisele, ümbersõnastamiskunstile. Mõnikord, näiteks etteütluse puhul niimoodi mõistagi ei saa. Aga omaloomingulise kirja, artikli, essee või muu säärase korral küll. Eesti keel pakub oma kasutajaile üheainsagi mõtte vahendamiseks ohtralt vormivariante, võimaldab peagu alati väljenduda kuidagi teisiti. Miks mitte seda võimalust ära kasutada?
