Arvustus. Elu kapi ees ja sees
 "Siin pole ühtegi normaalset inimest." Nii ütles üks raamatuhuviline minu esimese raamatu "Anti juttude" kohta. Aasta oli 1983. Seisin ta kõrval leti ääres. Tahtsin oma autorieksemplare välja võtta. Olin juba müüja poole pöördumas. Kuuldu tarretas mu kohale. Olin valmis minema hiilima. Kui kuulsin: "Tasub lugeda." Täpselt samu sõnu kasutan nüüd Katrin Johansoni raamatu, romaani "Atlantis Abajas" kohta. Palun mind mitte valesti mõista. Ei taha ma seekaudu ennast upitada. Minu ego ei puutu siin asja. Küll on mul siiralt hea meel, kui keegi suudab lapidaarsete hinnangute ja labaste kohtuprotsesside ajastul, millega tahetakse justkui märku anda, et piir normaalse ja ebanormaalse vahel on selgelt eristatav, kirjutada teos, kus keegi ei tea täpselt, kes ta on. Kes pingutab kõigest väest, leidmaks kindlust ja rahu – oma Abajat, oma Atlantist. Või kes lahkub vabatahtlikult elust, jättes endast maha saladuse. Nagu autoautistist või isegi sadistist peategelane Rene seda on. Konkretiseerimaks mõtet, vähendamaks paatost, toon ühe näite. Kui Rene ja tema armuke Reesi Kreekamaa mahajäetud maanurgas viimasele ootamatult kohtuvad – Reesi ootab hoopis oma elukaaslast Martinit – valgub Reesi näole hirmuvari. ""Ei oodanud," küsis ta pisut pilkavalt, kuid naine tabas tema hääles mingi murduva noodi. "Ega küll," suutis ta vastata. Siis, täiesti seosetult, kerkis ta silme ette Repini samanimeline maal ning naine puhkes naerma." Ilja Repini (1844-1930) 19. sajandi lõpul valminud maali nimi on "Ootamatu külaline". Pildist on kaks versiooni, esimesel on koju naasvaks revolutsionääriks naine, teisel mees. Teada on, et Repin maalis teise maali mehe nägu mitu korda ümber, iga kord erineva alatooniga. Eesmärgiks oli võimalikult rikkalt peegeldada tsaari vanglast tagasi tuleva, türannia vastu võitlust jätkava julge idee-mehe vaimu. Just see asjaolu, näo mitmekordne ülemaalimine tundub raamatu kontekstis oluline, revolutsioonilisus pigem tõesti koomiline, vast see Reesit naerma ajaski. Teine pilt, mida teoses mainitakse ja mille Reesi endaga kaasa Kreekasse võtab, on Reti Saksa graafiline miniatuur. Ning kuigi pildi nime ei mainita, on põhjust arvata, et Reesi jaoks on pilt oluline. Või autori. On hetki, kus need kaks ühte sulavad. Kõigil teose tegelastel on mitu nägu, osa neist isetehtud, peale sunnitud, teised teetolmu seest juhuslikult leitud. Nagu varjud liiguvad nad üksteise sisse ja taha. Reesil on erakordselt terav pilk. Terav ja halastamatu. Kui Rene ema poja haual kokku kukub, märkab Reesi, "et naise saapatallad olid mitu korda parandatud." (lk 152). Vahemere-äärses pühakojas: "Reesi vaatas eespool põrandal põlvitava naise pitsrätis kukalt ja taipas korraga teise liigutusest … et naine on jalutu." (lk 120) Tõepoolest, sellist pilku kadestaks isegi Toulouse-Lautrec! Mitmel korral tuletab Reesi endale meelde, et tegelikult on inimene ju n-ö puhas keemia. Paraku pole sellest teadmisest – nagu ka Nietzsche-järgse maailma jumalatusest – mingit kasu. Lõplikku teadmist teadus ei paku. Ja isegi kui see nii oleks ja meil oleks hinge asemel pentakvark või boson, ikkagi elaksime edasi, nagu poleks teadust olemas. Igatsus jääb. Rene on kapihomo. Sõnaselgelt seda kuskil välja ei öelda ja võib-olla on mu otsustus tingitud ühe oma homo-sõbra surmast, kes suri nagu Renegi, end radiaatori küljes surnuks piinates. Oma soodumust ta ei salanud. Läbi kogu loo keerleb Rene ümber oma kooliaegse õpetaja Martin Osti. Intriig, mida ta autori ja jumala abiga, oma salaarmastuse ainest oma teadmata põimib, on kohutav. Ta teeb lapse Osti lapsele! Mõistagi sünnib laps raskelt ning on haige. "Mõistagi" – kasutan seda sõna, andmaks märku läbinähtavatest konventsionaalsustest, milleta ei sünni ükski lugu. Tundubki, tegelikult on üsna kindel, et lood, mida raamatus räägitakse ja pikalt lobisemata läbi elatakse, on mõeldud haigetele lastele, kes ei ole lapsed, vaid täiskasvanud – paranemiseks! Tundmaõppimiseks. Iseendasse vaatamiseks. "Reesi vaatas vargsi Martin Osti poole, ent too istus endistviisi, pea sügavalt rinnal. Reesi jätkas, oli otsekui vestaks ta haigele lapsele muinaslugu."Ma räägin… nagu mingi Nipernaadi. … Kõigest, mida ma jään alati, südame murdumiseni igatsema."" (lk. 160) 
