Arvustus. Mats on mats... Ja lits on lits!
Vana lavastus A. Strindberg “Preili Julie” Lavastaja: Roman BaskinKunstnik: Ann LumisteMängivad: Kersti Heinloo, Andres Mähar, Kati Ong18.-29. augustini Ohtu mõisa tallisaalis Naturaalvalge lavamaailm: pesunööridel rippuvad linad, Preili Julie maani valge seelik ja pitsiline pluus. Valge dekolteeritud topp, mida toatüdruk Kristin Jeani oodates kinni haagib. Taustaks Kõue mõisa tiibhoone kollakasvalged seinad. Kontrastina Kersti Heinloo Julie’ oranž juuksepahmakas ja Andres Mähari Jeani must kuldsete mansettidega teenrikuub. Roman Baskini "Preili Julie" lavastus algab pika tummstseeniga. Teenijanna Kristin (Kati Ong) korjab nöörilt pesu ning vaatab ootavalt üle õla. Aiast kostab simmanihelisid. Siis ilmub kaugel mõisaaias nähtavale tõtakalt maja poole astuv Jean. Edasine – lavastuse ja näitemängu mõtteline esimene vaatus – möödub aina kiirenevas tempos, jooksu pealt. Jean jõuab lavale, haarab tagaseinalt vooliku, laseb endale vett suhu ja näkku. Sõnatult. Alles siis järgnevad esimesed repliigid. Needki kiirustavad ja oma poolikuses mõistatuslikud: "Preili on täna täitsa pöörane." Isegi Jeani söömine, ülbelt mänglev – "taldriku oleks võinud ka soojaks teha!", põlglik pilk Kristini toodud õllepudeli suunas ("...joome paremat") – see kõik on rabistav, pealiskaudne, heitlik, ootusärev. Ootamatult, hooga ilmub ka Julie. Punane juuksepahmakas naaldub üle tiibhoone akna. Võluv ja peenelt flirtiv. Krahvitütar kutsub teenri tantsule. Tantsule, mille Jean on Kristinile lubanud. Kersti Heinloo Julie ei tagane. "Ei" ei ole tema jaoks vastus. Julie on enese üleolekus kindel. Ja Jean allub. Mõnuga. Mängud on tema pärusmaa. Ka alatud ja alandavad mängud, aga need tulevad hiljem. Praegu on laval krahvi teener, kes tunneb end preili huvist kõrvust tõstetuna ja ilmselgelt naudib kahe noore naise tähelepanu. Aga mängud lähevad aina tõsisemaks, on aina rohkem päris, aina tuleohtlikumad. Järgmisel ilmumisel ei ole Julie enam koketeeriv kaunitar. Nüüd on ta tuldpurskav lohe. Heinloo Julie nõuab ja tingib: sunnib Jeani oma põlve suudlema ja virutab mehe eemale, limpsab keelega teenri silma ja annab kõrvakiilu. "Nii käituvad ainult langenud naised," ütleb Jean hulk lavaminuteid hiljem. See on alatu pärismäng. Julie seelik on valge, aga jalad porised. Küüned lakitud, aga küünealused mustad. Andres Mähari Jean mängib kaasa. Luuleliselt. Välkkiirelt. Tal on varrukast võtta lugu õnnetust armastusest, kus noormees tahab leedripuu all surra. Mälestus kaunist kemmergust ja imelisest roosas kleidis neiust. Heinloo Julie võbistab puuvõrade vahel ripptoolis kiikudes õlgu... kui õudne... ja kui lummav! Ka vaestel on tunded. Ja millised veel! Ja kuidas Jean neid kirjeldada oskab! Erinevalt koos "Juliega" 2013. aasta suvel esietendunud "Hamletist", mille kogu tegevustiku tõi lavastaja Roman Baskin kaasaega – ei ühtki kuningat ega kuningannat, – on "Julie" ajatu. Repliigid krahvist, teenrist, tallipoisist on kõik olemas. Ja õigusega. Seisusevahedest ei oska me Eestis ilmselt nagunii aru saada. Pole neid õieti olnudki. On rikas ja vaene, beib ja palgatööline. Ja Baskini "Julies" pole sel vähimatki tähtsust. On karakterite tõde. Siis tuleb öö. Jaanikuliste laul nihkub aina lähemale. Nüüd on Julie kõrval hooliv ja mõistev Jean. Mehine mees, kes peidab Julie oma tuppa. Ja haarab puutüve najalt kaasa pooliku veinipudeli. Igaks juhuks. Lavale pillerkaaritavad purjakil pidulised. Tants, trall, siivutud laulud, ratsutamised pesupalis, lendab vett ja veini, vahel ka pudelikilde. Aga öö saab alati läbi. Ka üürike jaaniöö. Ja hommikuhahetuses järgnevad ainult Jeani mängud. Jeani stsenaariumi järgi ja Jeani dikteeritud tempos. Heinloo Julie katsub vahel sähvata, ennast tõestada, perenaine olla. "Mats on mats!" lajatab ta Jeanile, ent nüüd ei jää mees enam võlgu ega katsu tundeline näida. Kibekähku järgneb "Lits on lits!" Julie üritab veel... rääkida armastusest, rääkida enesest, kujutleda hoolivust. Jean kuuleb ja kohati kuulab. Huviga, infot salvestades – siis, kui Julie räägib asjust, mida ta ei teadnud ja mida perekonnaalbumis kirjas pole; jaa, pole kahtlust, et see naine on talle endiselt seksuaalselt vastupandamatu, põnev... Mõni hetk hiljem Julied pesutünnis keppides ja armastust avaldades mõjub Jean peaaegu siiralt! Sel silmapilgul näib ta ise vaat et uskuvat, et isegi armastus on võimalik, ja et Julie on vaimustav naine. Lõpp tuleb ruttu. Sest peaaegu vägistatud Julie ei anna ikkagi kohe alla. Ta katsub veel unistada. Armastusest, mis kestab kolm päeva. Või kolm tundi. Sest Jean on ju mehena võluv. Räägib ilusasti. Mis kõige tähtsam – suudab otsustada. On keegi, kelle najale toetuda. Julie krahh saabub hetkel, kui ta on sunnitud endale tunnistama, et Jeani juhib puhas arvestus. Ei ole mingit rüütliromantikat, on ainult kalk arvestus: sa, tüdruk, tood nüüd raha. Või kõik jääb katki.Nüüd annab Andres Mähari Jean Juliele käske. Lavastuse tempo on siitpeale Jeani kalkuleeritud excel. Ei ühtki jooksusammu enam. Jean on kaine ja otsustav nagu lavanurgas troonivad krahvi mustad kõrge säärega saapad. Kõik on mõõdetud ja mõõdukas. Mähari liigutused on rahulikud ja sihikindlad. Olgu pääle, raiume selle siisikese pea siis maha. Kersti Heinloo Julie jaoks on viimased viisteist lavaminutit uneskõndimine. Kõik on liiga segi, kõik on liiga selge. Hoolimata hullumeelse ema pärandist, süütamistest, pettustest, kõigist jäledustest, mida ta on ise kogenud või millest kuulnud, olid Julie lapsemaailma alatused looritatud, ilustatud, pitsilised. Jeani otsekohesus on teisest ja Julie’le tundmatust puust. Baskini “Preili Julie” on minek punkti, kust tagasiteed ei ole. Ja ringristmikku ka mitte. Ja pole jumalaid, keda kiita või süüdistada. Ega vanemate patte seitse põlve tagasi. Strindberg lahterdas "Preili Julie" naturalistlikuks kurbmänguks. Roman Baskini lavastus kannab žanrimääratlust "kiredraama". Ja see pole pilkupüüdev sõnamäng. Baskini "Julie" keskmes ongi kirg. Laostav, pidetu, arutu kirg. Siin ei ole kohta kurbusele, kaastundele, katarsisele. Ei ole kangelast ega kangelannat. On ainult mängurid. Ja alatum võidab.
