Peeter Helme raamatututvustus. Andrus Roosa - "Hiidlase vähene naljaraamand"
Jutt käib Andrus Roosa 239-leheküljelisest raamatust "Hiidlase vähene naljaraamand", mille on välja andnud Hiiu Öko ja toimetanud Aivar Viidik. Raamat kannab ka alapealkirja või selgitust, mis ütleb järgmist: "Kõik lood on tõesti sündinud, kas kõplaste, sarvekate, käinameeste või teiste hiidlaste elus või nende peades." Ehk siis täiesti dokumentaalne jutt. Mingis mõttes vähemalt. Dokumentaalsust rõhutab tõik, et paljud naljandite tegelased nimetatakse ära ees- ja perenime või siis eesnime ja talunime pidi. Kas need ka päriselt elanud või elavad inimesed on, ei tea, aga igatahes lisab see raamatule korraga nii elulisust kui elulisusega sageli käsikäes käivat absurdi. Absurdi leidub teoses üldse palju. Ja et tegu on tõesti naljandite, mitte anekdootidega, ei tulenegi absurd alati mitte anekdootlikest situatsioonidest, kus keegi mõistab kedagi vääriti või miski muu on kohatu või sobimatu. Naljandi puhul mängib vähemalt sama olulist rolli keel – sõnamäng, rahvalikud väljendid ja stiil – ning, sisu on väidetavalt tõsieluline, igatahes esitus ise mõjutab selle tõsielulisust. Üks näide: "Diagnoos Arst vaatab Kõpu mehe, Suurepsi Jaagupi, haiguslugu ja on üsna mureliku näoga: "Vaadake, teie tervisenäitajad on väga pahad. Ma ei oskagi kohe täpset diagnoosi panna, ilmselt on põhjus joomises.""Äi, jo ma lähe siis täna kodu ja tule oome tagasi, kui tei olete kaineks saand," ütles Jaagup." Nii et iseenesest anekdootlik ja tuttav süžee, esitatuna tõsiseluloolise, nii-öelda päris tegelase elust võetud lookesena ja rüütatud hiiupärasesse keelde. Väga vahva. Mõni sõna autorist. Nagu Andrus Roosa raamatu sissejuhatuses ütleb, on ta küll sündinud Tallinnas, kuid kasvanud üles Hiiumaal. Nii on sealne keel ja meel on talle tuttavad ja ta suudab seda edasi anda loomuliku vahetusega. Nagu autor raamatu eessõnas veel ütleb, on ta 22 aastat töötanud politseinikuna. Võib-olla andiski nende lugude kirjutamiseks ainet just see amet, mis paradoksaalsel moel sunnib ühiskonda vaatlema korraga nii distantsilt kui ka süvitsi. "Hiidlase vähene naljaraamand" on jagatud peatükkideks, mis on osalt geograafilised, osalt temaatilised. Raamatut alustavad "Kõplaste lood", millele järgnevad kohe sarvemeeste, käinameeste ja saarlaste lood ning siis tulevad meremeeste ja naiste lood, seejärel peatükid "Hiiu mees ja tema naine" - tõsi, see natuke kordab peatükis "Naiste lood" loetut – ning kogumiku lõpetavad "Hiidlane ja mandriinimesed" ja "Hiidlase kirev elu". Lugesin ise raamatu ühe jutiga läbi ja kohati ikka naersin päris korralikult, kuid tegelikult on "Hiidlase vähene naljaraamand" pigem jupikaupa lugemise teos. Samas – järjest lugemine tekitab muidugi tugeva meeleolu. Eks igaüks ise vaatab, kuidas doseerida. Omaette vaatamisväärsuseks on vanad fotod, mis kujutavad hiidlaste eluolu – mõned koomilises, mõned aga lihtsalt armsas, etnograafilises ja realistlikus võtmes. Igatahes õigus on neil, kes ütlevad, et see raamat aitab tõesti mõista Hiiumaad ja hiidlasi.
