Arvustus. Birgitta festival tõi klassika kaasaega
Festivali lõppakordiks oli valitud Sergei Prokofjevi klassikaline ballett "Romeo ja Julia", mille olustiku oli selle lavastaja Vjatšeslav Samodurov toonud tänapäeva teatrisse. Jekaterinburgi riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri truppi oli voolitud nagu head savi – lavastuse koreograafia oli ekspressiivne, üllatav, julge ja kaunis ning nõudis esitajatelt kõrgeimat klassi, millele nad ka vastasid. Puhas rõõm oli vaadata tantsimas inimesi, kes selgelt nautisid oma tegevust. Meisterlikud ja leidlikkusest ning virtuoossusest ahhetama paneva koreograafiaga vehklemisstseenid, kaunid ja plastilised armastusstseenid, mida saatsid julge ja hea maitsega tehtud kostüümid, mis samuti koreograafiasse sisse olid põimitud. Igas stseenis oli värskust ja tantsijad kandsid kavandatu oma täpsusega nauditavalt välja. Pirita kloostri varemed toetasid tegevust igati – võinuks arvata, et just nende müüride vahel see tegevustik aset leidiski. Täissaaliga publikult teeniti põhjusega pikk ja tuline aplaus. Kaasaega toomine ei kahandanud teose väärtust sugugi, Prokofjevi muusika oma mõjususe ja jõulisusega oli praeguse lavastuskeelega kenas kooskõlas. Publikust kostis etenduse lõppedes vaid mõni hinnang, et "liiga modernne", festivalile pandi punkt siiski ovatsioonide saatel. See lavastus oli Birgitta korraldajail erakordselt õnnestunud leid ning jäi allakirjutanu jaoks kogu festivali veenvaimaks teoseks. "Jevgeni Onegin" võlus võimsa häälematerjaliga Valgevene riikliku ooperi- ja balletiteatri etendatud Pjotr Tšaikovski ooper "Jevgeni Onegin" oli seevastu täiesti klassikalises võtmes lahendatud ja võlus publikut vokaaltehnilise täpsuse ja väljapeetusega. Solistid olid valitud erakordselt sobivalt ning kõrvale oli seda musikaalsust kuulata puhas nauding. Eesti publik on siiani näinud rohkem Tšaikovski ballette kui oopereid, kuid "Jevgeni Onegin" leidis oma publiku üles – rõõm oli tõdeda, et ka venekeelne elanikkond Birgitta festivali omaks on võtnud ning paljuks polnud peetud ka üle lahe Soomest kohale tulla. "Reekviem" tasakaalu otsimas Festivali omaproduktsiooni, rahvusvahelises koostöös sündinud Mozarti "Reekviem ...ja elu enne" loomisprotsessi ja idee tutvustus tekitas kõrgeid ootusi. Fragmentidest uuesti kokku pandud heliteos, ja selle ette Mozarti enda kirjadest loodud autobiograafiliste sugemetega tänapäevane sõnalavastus, mis pidi sisse juhatama muusikalise teose, et seda paremini mõista. Mozarti muusika oligi imeline – Mihhail Gertsil õnnestus tõepoolest kokku panna õhuline, mõtlik, lüüriline ja sügav versioon sellest teosest, parim redaktsioon, nagu ta plaaniski. Ei jõudnud ju Mozart oma teost lõpetada, kui saabus surm, nii et teised heliloojad püüdsid seda ise mozartipäraselt tema märkmetele tuginedes lõpuni kirjutada. Kui orkester jõudis Lacrimosani – osani, mille kaheksandal taktil saabus helilooja surm – käis kananahk üle ihu. Orkester mängis pühendunult ja Mozarti loodud kurbuse ilu tuli võimsalt ja poeetiliselt esile. Sündis väärikas kummardus muusikaajaloo imelapsele ning selle tõlgenduse eest on põhjust olla tänulik. Selle ette lavastatud dramatiseering aga tekitas pigem kummastust. Publik, kes oli tulnud kuulama Mozarti muusikat, muudkui ootas, millal muusika pihta hakkab, sest draamaosa, mis pidi selle sisse juhatama, kestis kokku terve tunni ega arenenud selle kestel kuigivõrd, vaid keerles ühtlase tempoga ringiratast nagu lavastusse haaratud koor sümboolsel ruudukujulisel trepil, mis tundub viivat korraga nii üles kui alla, kuid ometi kuhugi välja ei vii. Teades, millise mahuka töö Belgia muusikalavastaja Joël Lauwers seda lavastust ette valmistades oli teinud, töötades läbi kõik Mozarti säilinud kirjad oma lähedastele, oli oodata põhjalikult läbi töötatud ja tunnetatud sünteesi. Kuid tervik tööle ei hakanud. Küllap jäi lavastaja kimpu materjali rohkusega, seetõttu ratsutati nende valitud nopetega see tund muutumatus tempos läbi. Tempo oli peal juba algusest saati, ilma igasuguse dünaamikata, ja see tund möödus kokku kuhjatud lavastuslike klišeede tähe all: anonüümsed inimesed tänaval ringiratast kiirustamas, markeerimaks elu lõputut ja sihitut tormlemist, ja indiviidi üksindust selles keerises, kõige kõrval Surm inimeste elude üle otsustamas. Lavastuses ihkas enam õhku Markeerimine oligi selle lavastusliku poole häda – materjali rohkuse tõttu ei jõutud minna ühegi tegelasega süvitsi, vaid libiseti kiirustades läbi kirjakatkete, mida lavastati argiste sündmuste kaudu. Seetõttu oli peategelasel – kaasaegsel vaesel kunstnikul Uku Uusbergi kehastuses – juba algusest peale punn põhjas, nii et publikul läks aega, enne kui ree peale sai, et üldse mõista, mis toimub, kuivõrd lavastus hakkas ilma igasuguse sissejuhatuseta, ühe argise kodustseeniga pihta, ning peategelane oli eksalteeritud olemisega algusest lõpuni välja. Koor mängis massi innukalt, ent see kukkus välja maneerlikult ja asjaarmastajalikult. Seda oleks lavastaja saanud oma täpsema suunamisega vältida, et kõik olnuks vaoshoitum ja maitsekam. Palju oli ka tarbetut kordust, mida draama osa sissejuhatavat iseloomu arvestades võinuks vältida: Surm pidevalt inimesi sassi ajamas, inimesed surma minemas ja surmasuust pääsemas. Tundus, justkui lavastaja ei usaldanud publiku arusaamisvõimet, kuid sedasi kasutati üht lavastuslikku võtet üle, mis samas kusagile edasi ei arenenud. Puudu jäi nii tempolisest kui dramaturgilisest dünaamikast, mis aitaks materjali vastu võtta ja vaheldaks tegevust, et lõpuks lihtsalt tüdimust sellest lõputust ringkäigust ei tekiks. Paraku tekkis. Nõnda kukkus taotletud sügavuse asemel välja märksa pinnapealsem ja plakatlikum lahendus, kui see teos väärinuks. Mozarti teos on õrn ja sellega tekivad igaühel oma assotsiatsioonid – neile oleks võinud rohkem ruumi ja õhku jätta. Ehk võinuks väljendusvahendiks valida hoopis kaasaegse tantsu, millega see ühe inimese saatuse lugu lühidalt ette ära rääkida? Ehkki "Reekviem" ise on nii võimas teos, et ette pakutud lahendus, kuidas sellele läheneda, pigem segab kui toetab. Mõte lavastada lugu intrigeerib, ent võinuks olla paremas tasakaalus muusikalise teosega – lühem, vihjelisem ja sellega kõnekam. Maitse asi, ent publikust oli tajuda üldist nõutust, kui ei osatud pikaks veninud dramaturgilise lahendusega suhestuda, sest see muutus muusika suhtes ebaproportsionaalseks ja hakkas sedasi vaimselt lämmatama – tuldi ju ikkagi eeskätt imelist heliloomingut kuulama. Õnneks suutis järgnenud muusikaliselt õnnestunud osa kompenseerida algusega tekkinud kimbatust ning hingestatud mäng võeti ka sügava tänuga vastu. Kloostri varemed on teatriks loodud Pirita kloostri varemed on teatriks otsekui loodud. Ajutisele iseloomule vaatamata äärmiselt põhjaliku konstruktsiooniga saalisisustust ja katust vaadates tekkis igatsus näha Pirita kloostrit püsiva kontserdipaigana, et see ajalooliselt väärikas ja oluline koht enam kasutust leiaks. Nagu enamik lavastusi on leidnud kaasaegses võtmes tee festivalipubliku südamesse, võiks Pirita kloostergi kaasaegse lahenduse abil püsiva katuse ja saalisisustuse saada – Tallinn saaks ühe huvitava etenduspaiga juurde. 
