Arvustus. Onu Jaani lood
 Oldi väga väike, oli päris ammu. Brežnev kõneles veel suhteliselt arusaadavalt ega olnud veel marssalgi. Kuu peal küll enam ei käidud. Täiesti ootamatult võis metsas olla putka, kus müüdi limonaadi Miki. Eskimo jäätis oli ümmargune. Asfalt haises. Tol õndsal noorusaal tilpneti kaasa mingitel üsna regulaarsetel loodusmatkadel. Milliseid udust lapsemäletamist pidi tihti Jaan Eilart juhtis. Pajatades möödaminnes lugusid igast viimasest kui puust, samblikust, jõest ja ettejuhtuvast loomast või linnust. Linde ikka oli, loomi ei mäleta. Kui punt linnainimesi mööda võsa ragistab, tõmbab iga vähegi täie aruga elukas uttu ja tuleb pärast mahapillutud sodi üle vaatama, ehk on miskit söödavat.Ju ma sihuke armas nagamann tollal olin. Tilpnesin onu Jaanil sabas ja küsisin igasugu veidraid asju. Näiteks:Millal me merikotkast näeme?Kas varsti on merikotkast näha?Kuhu merikotkas jäänud on? Ma olin nimelt veendunud, et onu Jaan teab täpselt, kus merikotkas elab ja oskab ta välja kutsuda. Et lendabki tsirgukene kohale, istub oksale. Võibolla laseb ennast silitadagi... või viib oma poegi vaatama. Titt olin, noh. Jumal teab mida kokku lugenud, ennast loodushuviliseks kujutlenud. Miks see merikotkas just painas, ega täpselt teagi. Tegelikult tean, aga jube pikaks kõrvalekaldumiseks läheks.Jutt peaks ju onu Jaani kogutud artiklitest käima. Seinast seina nemad on. Või ajast aega. Mitmes suunas ka veel. Siin on lugusid loodusest ja vajadusest seda hoida – ma ei mäleta, mis haruldane kaitstav taim see oli, mida ta kunagi kambale näitas ja palus: ärge öelge, et see siin kasvab, isegi, kui ähvardatakse. On lugusid trehvamistest igasugu koolis õpetavate kultuuriinimestega. Niisama reisikirju ja intervjuusid. Kui piisavalt kaua elada, näha, õppida ja kirjutada, siis saabki sellise põneva rosolje. Vist ei olegi eriti mõttekas seda otsast lõpuni lugema hakata. Pigem alustada sest, et võtad sisukorra lahti ja viskad niiöelda näppu, et milline pealkiri põnev tundub. Kas Koidulast või Peipsi ääre taimestikust, kuis parajasti tuju on. Igaks juhuks tasub meeles pidada, mis aastal jutt kirjutatud. Selge, et 1971 parandati Eesti kenasti Eesti NSVks, seda tehti veel 1984. aastal koolikirjandites ka. Ei maksa pahaks kanna. Ajast aega, nagu öeldud. Ühe mehe mitmekülgsed mälestused, ehkki teda enam ei ole rääkimas inimesest, ökosüsteemist ja kultuurist, mis ühe ta raamatu pealkiri oli.Ise oli paras ökosüsteem. 
