Arvustus. Antropoloogilist ja meditsiinilist
Uued raamatud Quentin Parker"Joogimängud""Pohmell" Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel Tammerraamat  Suvi, nagu me seda tavaliselt mõistame, on küll sama hästi kui läbi, aga astronoomiline ju kestab. Nii et jõuab veel mõned vorstid põlema panna ja maksale meelde tuletada, kes on organismis peremees. Asjakohased käsiraamatud, seega. Kuigi nende pea ainus mõistlik kasutus on läbi lugeda – ei võta kaua aega – ja siis tasku pista, kui minnakse viimasele, loodetavasti eelviimasele, no ehk isegi eeleelviimasele grillile. Kingitusena on need lahedalt tobedad ja peaksid peremehe muigele, perenaise armsalt vihaseks võtma küll. Sest mida meie, kurikuulsalt viinavõtja eesti rahvas, võime õppida mingi inglismanni heietustest käraka teemal? Mõhkugi. Paneks tüübi laua taha, viin ja kiluvõileivad, reetliku Albioni poeg ehmataks hammastelt viimase emaili ära. Mis ei tähenda, et need teosed poleks väärt teist korda lugemist. Esimesel korral ratsutad läbi, hüüdes vana sõjahüüdu: möh? Siis võiks kohe uuesti ette võtta. Eriti selle esimese, joogimängude oma. Kaege, see on antropoloogiline teos. Annab, kui puurida, omapärase pildi inglise joomakommetest. Hea teada, kui nendega peaks tegemist tulema või, kuni neid pole veel terroristideks ja separatistideks kuulutatud, sinnakanti sattuma. Jube igavad tegelased. Ainult igavlejad vajavad laua taga või põndakul või kus parajasti tinapanekuks läheb, midagi nii tobedat kui joogimängud. Eriti kui need on nii kohutavalt keerulised ja mõned veel koguni raha peale. Niisama jutukera veeretada, vahepeal pikkade viinatundide lühendamiseks lauluviisi rõkatada on ju lõbusam. Või pole neil millestki rääkida? Ei imestaks. Vaatlused on näidanud, et kambas on tüübid lärmakad ja vana seaduspärasus ütleb – valjusti räägib see, kel midagi öelda pole. Kurblik. Kas samasugune tuhmus ootab ka meid... oeh ja aih. Teine raamat, pohmell, on muidugi naljakam. Vaidlusi tekitavam kah, sest möh asemel tahaks hüüda, mees, nii see ei ole ja: mida sa ka tead. Näiteks pole mainitud killupohmelli, kui kõik ajab naerma ja on ka põhjust, sest kehas viimaseid ringe tegev kärak on lahti leotanud ka tuhmima tegelase naljasoone. Ah, õigus... neil polnud ju eelmisel õhtul millestki rääkida, kust siis hommikul nalju võtta. Samamoodi on mainimata, et rõveda hommiku vältimiseks on üks paljudest abinõudest: väldi joogimänge. Kujutage nüüd ette, et istute teleka ette ühiskondlik-poliitilist mölaklubi kaema ja viskate pitsi iga kord, kui kõlab sõna... ah, olgu, demokraatia. Te ei näe saate lõppu ja palute hommikul emal end tagasi sünnitada. Peamine abinõu on muidugi meeles pidada: juua on tore, purju jääda vastik. Samamoodi tuleb solvuda pohmaka vastu võitlemise retseptide peale. Ei kahtle, et need on maitsvad. Aga liiga keerukad. Hakkad jee värisevate käte, müriseva peaga ahjuga võitlema. Mingitest ohutusnõuetest tuleks ikka kinni pidada. Söö putru, jah, kui suudad selle uunis valmis keerata, pliiti ära parem näpi. Vett, keefiri, puljongit, kurgisoolvett, kui juhtub olema. Ja õlut. Ega me mingid vettinud saareelanikud ole, kes juua ei oska. Hõk!
