Miniatuur. Tühja pargi lummus
Väljas selgub, et tuult pole ollagi. On parasjagu mahe suvelõpu vihmapäev, just hea, et jalutada, mõelda oma mõtteid, olla veel natuke suves, aga rohkem juba sügises, ja tundagi sellest rõõmu. Jupp maad tuleb minna majade vahelt, et jõuda parki. Ja siin on suursugune tühjus – kogu ilu vaid minu päralt. Kõik, kes siin tavaliselt aega veetmas käivad, püsivad täna toas. Veidi eemal paistab küll noor pere, lapsevanker on kaetud vihmakattega. Ja üks armunute paar on vana kastani alla varjunud, mind nad möödumas ei märkagi. Kõnnin mööda kruusateid, imetlen lillepeenraid. Roosid õitsevad veel kaua, kui ei tule varajast külma. Floksidelt juba pudeneb õisi, kuid ilu jagub neil vihmas kõndijale siiski. Laste karussellid täna ei keerle ja mänguväljakul pole hingelistki. Imekombel leian barokkaiast turistide grupi, nemadki trotsivad ilma ja on jalgratastel; kuid siis nad juba kogunevadki ja lahkuvad. Nõnda saan ka selles parginurgas olla omaette. Näen, et ühe suve kestvate istutuste vahele on siin ilmunud püsililli; loodan, et neid tuleb aasta-aastalt juurde, nii oleks hoopis loodussäästlikum. Sadu läheb tugevamaks. Väikeses purskkaevus siriseb vesi nüüd juba suure vihmaga võidu. Tunnen, et seelikuäär on pargis uidates märjaks saanud, mu niru vihmavari seda katma ei ulatu. Aga tujule ei tee see midagi. Mõtlen, et mida vanemaks me saame, seda raskem on leida uut, mis veel üllataks, mida poleks juba ühel või teisel viisil näinud, lugenud, kogenud. Ja ometi võib elamuse saada lihtsalt tühjadest teeradadest. Lõppevast suvest. Tundest, mis tekib, kui kõndida üksi läbi vihmasaju. Tagasi pargi serva jõudes unistan õhtusöögist, kuumast puljongist, kus leeme sees on hautatud värskeid porgandeid, tomateid ja pruuni riisi, maitseks kenakesti küüslauku. Ja siis tee. Ja tume šokolaad. Tagasiteel märkan, et mulle kõnnin vastu... ma ise. Keegi päris samasugune naine – kummikud, seelikusaba lehvimas, soe jakk, juuksed samamoodi klambriga kinnitatud, ja muidugi vihmavari. Samasugune kipakas nagu minul. Läheb samas suunas, kust minul on parasjagu tulek. Tema mind tähele ei pane (olen selles vihmas vist nähtamatuks muutunud). Naeratan.
