Peeter Helme raamatusoovitus. Ann Leckie ulmetriloogia
Ann Leckie - "Abistav õiglus" Tõlkinud Juhan Habicht. Varrak, 2015. Ann Leckie - "Abistav mõõk"Tõlkinud Juhan Habicht. Varrak, 2016. Ann Leckie - "Abistav halastus"Tõlkinud Juhan Habicht. Varrak, 2016. Täna räägin lausa kolmest raamatust. Kuigi mingis mõttes on nad ikkagi üks. Pean silmas Ameerika ulmekirjaniku Ann Leckie triloogiat, mis koosneb romaanidest "Abistav õiglus", "Abistav mõõk" ja "Abistav halastus". Eesti keeles ilmus neist esimene möödunud aastal, teised kaks tänavu kirjastuses Varrak Juhan Habichti tõlkes. Originaaliski on tegu üsna värskete teostega, millest esimene nägi ilmavalgust 2013. aastal ning kolmas ja viimane 2015. aastal. Triloogia kõik kolm osa korjasid Ameerikas ohtralt ulmekirjandusauhindu ning alustasid kohe kiiret tõlketeekonda. Samas kõlas ka kriitilisi noote. Nagu kirjutab Tanel Pern 27. mail kultuurilehes Sirp artiklis "Kutsikate tants auhinnakatla ümber" langes Ann Leckie "Abistava õigluse" pärgamine Hugo auhinnaga kriitika alla. Iseenesest märgib see pigem poliitilisi võitlusi Ameerika ulmeseltskonnas, kui hinnangu andmist raamatu kirjanduslikule tasemele. Perni sõnul olid Leckie auhindamisega rahulolematud need huvirühmad, kelle sõnul on ulmekirjandus – tsiteerin – "alati olnud ja peaks olema apoliitiline seikluskirjanduse žanr, kuid viimastel aastatel on selle üle otsustama asunud vasakpoolsed "sotsiaalse õigluse eest võitlejad", kes ei väärtusta teoseid, mis tavalisele lugejale tegelikult meeldivad, vaid pärgavad selliseid autoreid, kelle teose sotsiaalne sõnum (või autori enese nahavärv või sugu) vastab "sotsiaalse õigluse" nõudmistele." Iseenesest kõlab see intrigeerivalt ja toobki meid Leckie teoste ideelise tuumani. Tuleb tunnistada, et kuna eesti keeles grammatiline sugu puudub, läheb meie lugejale mõndagi kaduma teostest, mille peategelane, tehisintellekt – kellel, nagu ajapikku selgub, on naise keha – kasutab kõigist inimestest rääkides naissoo asesõna. Inglise keeles siis she. Mõistes vaid osaliselt sugude tähtsust ja tähendust, liigub peategelane Breq raskustega inimestevaheliste suhete rägastikus. Tegelikult on Breqi lugu ja olemus veel keerulisem, aga mis ta täpselt on ja miks, seda võib juba igaüks ise lugedes avastada. Igatahes on kohati inimsuhete ja -tunnete rägastik peategelase jaoks sedavõrd segane, et ka lugedes ei saa enam aru, mis on mis. Kuid see pole kriitika. Pigem oskab Leckie hästi lugejaga mängida, teda ninapidi vedada ja lõpuks asjad ära seletada. Seletamist vajavaid asju on aga palju – nimelt on suures kosmoseimpeeriumis algamas kodusõda. Kuid see on üks veider sõda, mis toimub keisri enda vahel. Viimane on oma riigi selle tohutu suuruse tõttu jaganud enda mitme keha vahel osadeks. Imperaatoritel on justkui üks teadvus, aga pikkade kauguste tõttu on eri kehad ajapikku omandanud eraldi identiteedi ning mingil hetkel on erinevused ületamatud. Puhkeb kodusõda, mille keskel üritab admirali seisusesse tõusnud tehisintellekt Breq talle usaldatud päikesesüsteemis korda ja tervet mõistust säilitada. Suure kaasaelamisega kirjeldab Ann Leckie intriige, näitab nutikalt, kuidas vahel võib ka kõige tühisem asi olla tohutu tähtsusega ning osutab sellele, et mõnest raskest olukorrast aitab lihtsalt üle saada tassike head teed.
