90 raamatut 90 päevaga. 1928: Friedebert Tuglas, Juhan Liivi monograafia
F. Tuglas, Juhan Liivi monograafia Aasta on 1928 Kohe aasta esimesel päeval tuleb käibele eesti kroon. Margad ja pennid vahetatakse kroonide ja sentide vastu. Krooni kurss viiakse kulla alusele ja stabiliseeritakse, et ei toimuks enam selliseid kõikumisi nagu margaga. Uue krooni väärtus oli, 1 kroon sajale margale. Saksamaa dirižaabel Graf Zeppelin teeeb esimese kommertslennu, neile kel huvi ja piisavalt raha ja see dirižaabel lendab üle Atlandi ookeani. New Yorkis esilinastub kirglik mõrvalugu New Yorki tuled, mis on esimene täielik helifilm. Samal aastal – 1928 – on sündinud ka Andy Warhol ja Arnold Rüütel. Ja muidugi ilmub Friedebert Tuglasel monograafia Juhan Liivist. See on siis teine ja paksem monograafia Liivist, esimene ilmus Tuglasel 1914. Muidugi ütleb see Liivi kohta palju ja see monograafia ütleb ka Tuglase kohta nii mõndagi – ta oli põhjalik, talle meeldis oma tekste ikka üle kirjutada ja talle meeldisid kirjanikud. Nagu mõnele meeldib koguda marke, nagu mõnel on armuke või koer, kellega jalutada. Võibki öelda, et Juhan Liiv oli Tuglasele kodulooma eest. Muidugi polnud Juhan Liiv mingi kena väike armas nässakas, kes mahub ära ridiküli ja kunagi ei haugu. Vastupidi, Juhan Liiv oli kui kodutu peni, sagris ja pulstis, esimesel võimalusel pühardas kusagil ja siis näitas hambaid. Aga Tuglas võttis selle looma oma hoole alla, kammis teda, ja kirjutas Liivi luuletusi ümber. Ikka paremaks ja paremaks. Olgugi, et Juhan Liiv seda ei arvanud ja Liiv viskas end ikka kuhugi mustuse sisse külili ja pühardas, põletas oma luuletusi, kiskus end alasti ja annetas oma riided Estonia teatrile. Kui tänapäeval rääkitakse haipimisest ja pushimisest ja tuunimisest, siis Tuglas tegi seda Liiviga juba sada aastat tagasi. Ja on huvitav küsimus, kui Tuglast ja nooreestlasi poleks olnud, kas me siis üldse teaksime Juhan Liivi? Võibolla teaksime, aga võibolla ka ei teaks. Esimene kord kohtus Tuglas Liiviga Tartu hullumajas, kus Liiv jättis Tuglasele kustumatu mulje. Liiv ise oli aga läbi aegade hullumajas sage külaline. Ühe legendi kohaselt, millest kirjutab Tuglas oma monograafias, viis Juhan Liivi esimest kord hullumajja Hugo Treffner, paludes vaadata, kas noormehe närvidega on ikka kõik korras. Kui arst Juhan Liivi juurde läks, palus Liiv, et arst vaataks üle tema õpetaja, kelle mõistusega pole kõik korras. Ja on muidugi teine hüpoteetiline küsimus – raha. Ka tänapäeval räägime me kirjanikupalgast ja kas seda ikka on kirjanikule vaja. Sest paljud teavad, et kirjanik peabki olema näljas, paljas ja haige ja hull, alles siis tuleb see õige tekst. Selle jutu näiteks tuuakse kohe Juhan Liiv. Vähem teatakse aga seda, et Liiv ise tahtiski olla elukutseline kirjanik, kes saaks iga päev oma tööd teha. Ja me ei tea, mida ja kuidas oleks ta kirjutanud siis, kui tal olnuks kirjanikupalk. Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.  
