90 raamatut 90 päevaga. 1933 – Tanizaki Junichiro, "Varjude ülistus"
Oleme 1933. aastas. Mingis mõttes on see täiesti hea aasta. Nojah, jaanuaris tuleb Saksamaal võimule Hitler ja majanduskriis kestab, kuid riigid hakkavad juba selle mõjude vastu võitlema ning vähemalt optimistlikumad inimesed näevad juba esimesi helgeid märke. Olukord on, kui parafraseerida president Lennart Meri ütlust 90ndate Eesti kohta, sitt, kuid see sitt on tuleviku väetis. Või nii vähemalt tundub. Lisaks tundub, et maailm pöördub tasapisi itta. Aasia on üha enam ka Lääne maailma uudistes ja Lääne inimeste teadvuses. Gandhi relvitu võitus Briti koloniaalvõimuga pälvib maailma, sealhulgas Eesti meedia tähelepanu, aga samuti kohtame tihti uudiseid üha sügavamale kaosesse uppuva Hiina ning aina agressiivsemaid imperiaalseid ambitsioone eviva Jaapani kohta. 1933. aastal otsustab Jaapani kirjamees, seni kodumaa üldsust erootilises mõttes šokeerivate tekstidega rikastanud Tanizaki Junichiro seletada jaapanlastele endile, aga ühtlasi ümarsilmsetele barbaritele, mis asi see Jaapan on. Ta avaldab essee "Varjude ülistus", milles valguse ja varju vastanduse – ja ühtlasi vastandite ühtsuse – kaudu selgitab Jaapani ja Lääne esteetika, elutunnetuse ja filosoofia erisusi. Korraga nii Ida kui Lääne mõtteloo asjatundjana toob Junichiro kõnekaid näiteid sellest, kuidas Lääs ihaleb selguse, läbipaistvuse – valguse – poole, kuid Ida armastab halle varjundeid, pooltoone, hämarust ja selle kaudu ka avatust. Ehk siis: Junichiro sõnutsi eelistatakse Läänes öelda „ei“ või „jaa“, kuid Idas öeldakse „võib-olla“. Inglise keelde tõlgiti raamat alles 1977. aastal, kuid teos saavutas siis kohe tohutu populaarsuse. Eesti keeles ilmus Tanizaki Junichiro "Varjude ülistus" Maret Nukke suurepärases tõlkes ja Leonhard Lapini suurepärases kujunduses 2004. aastal. "Vikerhommikus" kell 8.50.
