Arvustus. Mine õue, uus põlvkond!
 Keegi ei või endale võtta austavaid või solvavaid, oleneb ütlejast, aunimetusi vana peer või lubjakas, kui ei nõustu, et noorus on järjekordselt hukas. Alati on olnud, alati saab ka olema, kui ta poleks hukas, milleks teda siis ülepea sigitati? Praegune on mõistagi ka. Tõsi, huvitaval kombel – võimalik, muidugi, et siin kõneleb mõne vana peeru täielik huvipuudus ja sellest tulev asjatundmatus – saab käibiv noorus vastu kaela selle eest, et istub liiga palju toas, on liiga kättesaadav. Vahel tahaks õssitada, et mine laia kuskil paha peal, seeasemel, et seal neetud netis nina norutada. Kes lapsevanem, peaks ehk midagi ära tundma. Või ka mitte, igal omad huligaanid. Rikuvad silmi. Istuvad, pärast käivad kühmus. Magavad vähe ja juhuslikult. Õgivad rämpstoitu. Ja mida nad sealt netiavarustest veel leida võivad või kes neid oma roppustega leida võib, ei taha mõeldagi, halvimateski painajates ei tule ette. Nii et see käsiraamat ongi suunatud muretsevale lapsevanemale. Stiilis umbes... oli kunagi sihuke raamat "Mänge kõigile"... siis veel igasuguseid tubaste ja õueste mängude õpikuid, enne kui tuli kirutud nett ja lapsed turvaliselt paika pani. On see asjalik teos – ma väga ei ütleks. Pooli asju teavad vanad peerud une pealt, ainult enam ei viitsi. Pooled asjad jällegi on välja jäetud. Näiteks kõige lihtsamad ja seetõttu eriti unustatud mängud. Male, kabe, nips, podkidnoi. Seeasemel pakutakse puhtbriti lapsikusega – oli Brexit ikka nii halb mõte? - täielikke jaburusi. Vanade piinlike perepiltide jõllitamist, poriloikudes hüppamist, minu isiklikuks lemmikuks jäi konnapüük. Jah, et lapsed kaasa, konni taga ajama. Haige. Milles need konnad süüdi on, kui teie oma titega hakkama ei saa. Konn on vahva elukas, märk, et elate puhtas looduses, nemad ei tülita teid, ärge segage neid. Solvuvad veel. Ajah, üks vahva mänguasi on raamat. See on sihuke kokkuköidetud lehtedest kokkupandud vidin, mis sõnu sisaldab. Sõnadest saavad kokku lood. Õpetage see oma lapsele selgeks, kui muret tunnete. Nii et skeptilise vana peeruna, te saate järjekordselt pildi Britannia vaimsest allakäigust. Aga kui teile meelde tuletatakse arvutis kössitamise ohud, on raamatuke oma mõtte ära täitnud. Üks linnavilekogu saadik rääkis kunagi, et ta oli tuimalt äpi ostnud. Mis lasi lapsukesel olla päevas arvutis kaks tundi. Pärast seda, nägemist. Kuulsin, tahtsin endale ka. Aga siis tuli pähe. Nad on meist ammu teemal nutikamad. Muugivad lahti, panevad sulle endale lukud peale, kättemaksuks. Nii et pigem endal jalad kõhu alt välja. Õpetage nad kuduma, ärge korjake neilt ära taskunuge. Tehku salaja õues kasvõi suitsu, silmade rikkumise asemel. Oeh. Mis siin viriseda. Või tehke neid lihtsalt manu. Vaadake, käibiv hukas noorus võib olla suuresti hukas seepärast, et nende kurss on kõrge. Palju neid ikka – üks kahe peale saavutus, kaks – põhjus nina püsti ajada oma panuse üle inimkonna jätku, kolm – küülik ja valge rassist. Edasi läheb ainult hullemaks. Kaege aga, kaks last hakkavad omavahel mängima. Arvuti kahte enda taha ei luba. Kolm juba hoiavad üksteist ja mängivad ja teevad igasugu rumalusi. Võibolla lõhuvad arvuti ära, näiteks. Pole masinat, pole probleemi. Lihtsalt ärge hellitage neid mõttetult, et, oh, kohe ma ostan sulle äpi, läpi, muidu oled omasuguste seas tõrjutud, enesehinnang langeb, kolmandas sektoris vargakarjääri ei tee... nüüh. Mingu lõhkugu puid. Ääretult rahustav ja mõtlik tegevus, muide. Lugegu. Mängigu malet. Koristagu tuba ära, õppigu süüa tegema. Tühja nad enam kuulavad.
