Tagasivaade: Draama festival laiendab haaret, aga jääb õnneks Tartusse
Kuna käesoleval aastal toimus SA Eesti Teatri Festivali ja SA Eesti Teatri Agentuuri korraldatud konkursi parima festivali idee leidmiseks (mille võitis Tartu Uus Teater) ning mõne kuuga päris uut kontseptsiooni ellu ei vii, osutus nüüdne Draama paratamatult teatavas mõttes üleminekufestivaliks. Ent kui võtta arvesse festivali uue kunstilise juhi Ivar Põllu plaane ning mõtteid, siis on selge, et juba tuleval aastal on Draama juba hoopis teistsugune. Ainuüksi idee, mille kohaselt muutub festival põhimõtteliselt aastaringseks (festival laiendatakse etapiliseks), kõlab paljutõotavalt, sest ilmselt võimaldab see anda kaasaja Eesti teatrist veel terviklikuma ja mitmekülgsema ülevaate ning teisalt on huvilistel võimalus senisest rohkem lavastusi ära vaadata. Küll aga ei lahenda see Tartut kummitavat ruuminappust. Sest ehkki on teatrisobilikke saale juurde tekkimas (nt peagi avatavas ERM-i uues hoones), jääb neid järgmisel aastal ka vähemaks (läheb ju Vanemuise suure maja saal remonti). Jääb vaid loota, et leitakse sõbralikke koostööpartnereid, kes saaksid mõne päeva kaupa oma saale teatrifestivalile kasutada anda. Sest sobivaid ruume hea tahtmise puhul Tartus ju leidub. Ning kui veel arvesse võtta, et just teatrikõlbulike saalide nappus on olnud üheks otsesemaks argumendiks nende jaoks, kes tahaksid festivali üldse Tallinna kolida, siis peaks sobivate ruumide leidmine ja ajutiselt Draama festivali vajadustele kohandamine olema Tartu kultuurielu seisukohalt ülimalt tähtis. Muidugi võib taaskord küsida, miks peaks tegema hulga – eeskätt pealinna – teatrite elu keeruliseks sellega, et sundida neid terveks nädalaks Tartusse tulema. Kui aga jätta kõrvale Lõuna-Eesti teatrielu kirgastamise aspekt (sest hoolimata sellest, et Tartus ja mujal Lõuna-Eestis tegutseb päris mitu eripalgelist teatrit, ei ole ükski variant, mis toob kaugemad teatrid lõunaeestlastele koju kätte, kindlasti tähtsusetu või liigne), siis ehk pakub eesti teatri sünnilinn Tartu kui enamikule Eesti teatritele siiski pisut teistsugusem paik ning Draama festival kui pisut teistsugusem keskkond kokkutulnud teatriinimestele ka mõneti erilisema ja erinevama pinnase uuteks kohtumisteks – ning ehk ka millegi uue ja huvitava sünniks. Hoolimata sellest, et nüüdne Draama oli eelmistega võrreldes ehk veidi kitsama valikuga (näiteks polnud festivalil esindatud NO99 või Rakvere Teater), ei saa öelda, et see olnuks igav või kasin. Teatrihuviline sai valida nii eri teatrite, eri žanride kui erinevail põhjusil tähelepanu pälvinud lavastuste vahel. Lisaks toimus teatrilaat (mis loodetavasti saab järgmisel korral sisse kõvema hoo ning kauplejate hulga), raamatuesitlusi (nt "Eesti Teatrielu 2015" ja "Vaateid Eesti nüüdisteatrile"), eriteemalisi aruteluringe (nt arhitektuur/teater, julgeolek/teater jne), kontserte jpm. Kui möödunud aasta festivali säravaimate leidude hulka kuulusid etenduskunstide tudengite tööd (iseäranis "... ja Sõna sai lihaks" ning "Piiri peal ehk nii me oleme"), siis seekordsed esimesed iseseisvad katsed jäid pisut kahvatuks. Näiteks "Vallutatute" puhul on noor dramaturg Priit Põldma haaranud ühte narratiivi sedavõrd palju teemasid, et kokkuvõttes ei suuda lavastus ühtegi neist piisavalt sügavalt või puudutavalt avada. Siin võinuks ühe-kahe kandvama liiniga sõnumi selgemalt ja ühesemalt publikuni tuua. Lavastuse tugevaimaks osaks on kahtlemata osatäitjate, iseäranis Peeter Volkonski jõuline ja julge mäng. Just alusteksti nõrkuse all kannatas ka Tartu Ülikooli Kammerkoori 45. aastapäevaks valminud lavastus "Südamepeitjate planeet". Ehkki Jaanus Tepomees on suutnud koori ja näitlejad ansamblina jõuliselt ja ekspressiivselt mängima panna, siis lavastuse tõsiseltvõetavust ja sisukust kahandab liiga latvupidi libisev ja kohati naiivsevõitu dialoog. Ning just seepärast ei päästa tervikpilti ka mitmekülgne ja huvitav koorilauluvalik ega kitarrist Argo Valsi kaasamine elavmuusikuna. Kui tekst kõrvale jätta, on vaatemäng haarav. Lavastuste rohkuse poolest tõusid festivali kontekstis esile Lembit Peterson ning Uku Uusberg, kuna mõlema lavastaja loomingust jõudis seekordsele Draamale kaks lavastust. Ehkki Petersoni ""Delhi" tants" Theatrumilt ja "Tartuffe" Eesti Draamateatrilt on küllalt erinevad lavatused, iseloomustavad mõlemaid selgepiiriline ja jõuline lavastusjoonis ning haaravad näitlejatööd. Hoolimata sellest, et "Tartuffe" on kaasaja kontekstis suurepäraselt töötav lavastus, on temaatikalt aktuaalsem (ja ilmselt ka Petersonile endale kordaminevam) Ivan Võrõpajevi ""Dehli" tants", kus peened psühholoogilised nüansid mängitakse välja tundetäpselt ning meeldejäävalt. Uku Uusbergi "Üritus" ning "Valgustaja" on mõneti ühe mündi kaks külge. Mõlema loo üldine raam on sama, mõnevõrra erineb teemade ja filosoofiliste küsimuste ring. Kui Aivar Tommingase 60. juubeliks valminud "Üritus" on hoogsam, tulisem ja tihedam, siis "Valgustajas" tõmmatakse tempo vähemalt lavastuse kahes esimeses vaatuses alla ning esile kerkib mõtlikum tundelaad. Igatahes on Uusberg mõlemad lavastused sedavõrd eripärased, et neid oli festivali programmi vaja. Sama huvitavaks osutus üksjagu tähelepanu ja kiitust pälvinud Lauri Lagle "Paradiis" Von Krahli Teatrilt. Trupp nimetab lavastust "installatsiooniks, kus viis kunstnikku on oma hetkedega, oma eluringis". Selle nendinguga meenub miskipärast üha Ants Eskola kolmekümne aasta eest ilmunud mälestusteraamatu pealkiri – "Näitleja on ajastu lühikroonika". "Paradiisi" näitlejaid ei tahaks siiski praeguse aja tüüpilisteks esindajateks nimetada, pigem esindavad nad omamoodi ideaali (mis teatud ühiskonnagruppidele on aina tähtsam) – nad tõmbuvad kaasaja tõttavatelt linnatänavatelt džunglisse ning keskenduvad endale ja oma loole. Ja ometi saab see otsekui mitte midagi tegemine lavastuses hämmastavalt laetud kujundiks. Näitlejad räägivad taimede võõpamise kõrvale endast ja meelitavad ka teisi kõnelema; nad tantsivad ja ON NII, nagu midagi muud väljaspool seda mõnekümneruutmeetrist paradiisi polekski. "Paradiis" on oluline ka selle poolest, et toob välja näitlejate loomuse ja loomuliku isikupära, mida meie teatrites nii ehedal kujul kuigi sageli ei näe. Festivali kontekstis osutus intrigeerivaks Aare Toikka lavastatud ja kõhedusdraamaks määratletud "Varjuprohvet" VAT Teatrilt, kus autor Indrek Hargla on andnud huvitava pinnase segadusttekitavalt nihkes rollide loomiseks: kui Margo Tederi Jared Hayden mõjub esiti võõristavalt ebaveenvana, siis ajapikku lahtirulluva loo kontekstis muutub tema tegelaskuju nihestatus üha usutavamaks ja sellisena isegi ainuvõimalikuks. Õieti töötab Hargla näidend õnnestunud psühholoogilise õudusloona viimase veerandini, mil ühtäkki lisandub loosse nii rohkelt detaile, et senine selge ja mõjus narratiiv muutub segaseks ja väheusutavaks pudruks. Ehkki sellise valiku eesmärk võis olla eneseparoodia, on tulemus siiski pisut liiga kirju ja sihitu. Eesti teatri üldpildi seisukohalt olid Draamal osalenuist omapäraseimad trupid Cabaret Rhizome ("Otsuse anatoomia") ning Labürintteatriühendus G9 ("Eluaeg"), kelle eksperimendid publiku kaasamise ning ruumikasutuse osas etenduskunstis intrigeerivad jätkuvalt. Loodetavasti leiavad järgmisel aastal tee festivale veel mõned väiketeatrid ja trupid, kelle süsteemivälisus on andnud ühelt poolt sunduse, teisalt võimaluse katsetada ja tulla välja tavapärasest teistsuguse teatriga (sh Must Kast). Kuigi seekordne Draama andis kena ülevaate Eesti teatri hetkepildist, on seda kõrgem huvi järgmise aasta vastu, eriti võttes arvesse festivali etapiliseks muutumist ning loodetavasti uute mängupaikade lisandumist. Sest see peaks välistama asjaolu, et Draamal jäävad esindamata teatrid, trupid ja lavastused, kes Eesti teatri hetkeseisu ilmestajatena festivalil kindlasti olema peaksid. 
