Maarja Vaino: keele säilimiseks peab säilima teaduskeel
Mõtlesin tänase kommentaari pühendada muuseumile ja tema tähendusele. Aga siis hakkas silma suur pealkiri ERR-i Novaatori portaalis, kus arvutiteadlane, Tartu ülikooli õppejõud ja ettevõtja Margus Niitsoo avaldas arvamust, et mida kiiremini eesti teaduskeel välja sureb, seda parem. Kuna lause oli tõstetud pealkirjaks, jäi see paratamatult silma. Ning muidugi tekitas küsimuse, kas tõesti oli see intervjuu kõige olulisem sõnum, mida avalikkusele edasi anda? Niisugused rõhuasetused mõjutavad ju alateadlikult lugejaid. Antud juhul pealkiri kahtlemata võimendas seisukohta, nagu poleks eestikeelne teaduskeel oluline. Ja nii otsustasin, et Eesti Rahva Muuseumi asemel tuleb rääkida hoopis sellest, mis muuseumit ja teda ümbritsevat täitma peaks. Muuseum ei ole ju – ükskõik kui uhked ja ilusad – selles olevad asjad. Muuseum elab inimestes. Tema täitjaks peaks olema eestikeelne ja –meelne rahvas, kel on omal maal olemas kõik see, mis igal kultuurrahval. Omakeelne ajakirjandus, kirjandus ja teadus. Omakeelne riigivõrk ja haridussüsteem. Omakeelne teenindussfäär, släng ja laulusõnad. Lihtsalt üks omakeelne maailm, mis võimaldab rahval kirjeldada kogu elu kõigis tema detailides ja nüanssides. Ning mis ühtaegu on üks omamoodi salakeelne maailm, mille sarnast teist ei ole. On tõesti nukker, et neid nii endastmõistetavaid asju tuleb rääkida Eesti Rahva Muuseumi avamispäeval ning ajal, mil oleme hoogsalt valmistumas oma riigi 100. aastapäeva tähistamiseks. Mis siis juhtub, kui teaduskeel välja sureb? Tundub, et tagajärgedest on omajagu palju räägitud, aga korrakem veelkord üle. Keele säilimiseks peavad elus püsima kõik tema osised, sealhulgas erialade oskuskeel. On andmeid selle kohta, et keeled, mis on kasutusel teaduskeelena, ei erine mitte ainult leksika, vaid ka grammatika poolest nendest keeltest, mida teaduses ei kasutata. Kokkuvõttes keel vaesub, enese väljendamine muutub aina puudulikumaks ning ühel hetkel ongi end lihtsam väljendada mõnes teises keeles. Tänapäeval on selleks mõistagi inglise keel. Ühes hiljutises telesaates osalenud noored bändipoisid ütlesid: "Me suudame end väljendada koos olles paremini inglise keeles." Paratamatult meenub ajaloost tuntud kunagi õitsval järjel olnud etruskide kultuur. Etruskide hääbumise ühe olulise põhjusena nähakse nende keelevahetust: nad lülitusid ümber neid alistanud roomlaste keelele ning sulandusid seeläbi lõpuks täielikult roomlaste hulka. Muuseumidesse on siiski jäänud omajagu etruskide tsivilisatsiooni pärandit, näiteks suurel hulgal väikseid savikujukesi, mida see rahvas armastas voolida. Neid muuseumivitriinides vaadates kangastuvad miniatuursed laulukoorid. Otsekui oleksid savikujud kogunenud pidama liikumatut laulupidu… Eesti Rahva Muuseumi avamise päeval – kuigi tegelikult muidugi iga päev – tahaks kõige rohkem seda, et eesti rahvast ei saaks kunagi kadunud rahvaks muuseumivitriinides. Tahaks, et me oleksime muuseumides käija, mäluga rahvas, kuid mitte kunagi paigutatud muuseumisse sel moel, nagu on juhtunud etruskidega. Tahaks, et nii uus muuseum kui ka iga teine koht Eestis oleks elava eesti keele ja meele toimumispaik. Ja et selleks kohaks oleksid tingimata ka meie ülikoolid ja teadusasutused.
