Tiina Mattisen: sõna üksinda kipub muusikast kõneldes kahvatuma
Mida selline tunnustus teie jaoks tähendab? Näen selles Eesti Muusikanõukogu soovi esile tõsta, võib-olla isegi julgustada meie muusikaajakirjandust. See teeb tänulikuks. Muide, just täna hommikul vaatas mulle Facebookist vastu mõttekild: "Vaheta oma ootused tänulikkuse vastu ja kogu sinu elu muutub". Tänulikkust olen tõesti õppinud ja tunnen üha enam, sest üksi ei tee ma vahendajatöös ju midagi. Jään alatiseks tänu võlgu kõigile neile muusikuile – heliloojatele, interpreetidele –, kelle looming on pakkunud kuulamis- ja kuulutamisrõõmu. Ja jagan hetke aupaistet kõigi nende armsate autoritega, kes on minu heaks (ja võib-olla ka eest) kirjutamisvaeva ja -vastutust kandnud. Tänu ja lugupidamine! Milline on teie silmis praegu Eesti muusikaajakirjanduse olukord? Kui 1984. aastal ERi muusikatoimetusest Sirbi ja Vasara muusikaosakonda läksin (jah, siis töötas kultuurilehes kaks muusikatoimetajat!), siis rõõmustasin, et mu töö ei haihtu enam õhku. Praegu, vastupidi, kipun kadestama Klassikaraadiot – tugev tiim, rohkelt eetriaega, saadete järelkuulamise võimalus... Eriti aga seetõttu, et saates saab sõna ja muusika ühendada – sõna üksinda kipub muusikast kõneldes vahel kahvatuma. Kui trükimeediast rääkida, siis mingi vastuolu siin on, et kontserdielu on plahvatuslikult kasvanud – see eeldab, et on nii tegijaid kui ka kuulajaid –, ent üha lootusetum on järgmise hommiku lehest kontserdiarvustust otsida. Ei huvitavat lugejat. Justkui oleks kaks Eestit: üks, kus õpitakse kümnetes muusikakoolides, lauldakse sadades koorides, külastatakse tuhandeid kontserte, ja teine, kus kirjutatakse tähtsamatel ja põletavamatel teemadel. Selles kontekstis on Kultuurilehe väljaanded kaunite kunstide peegeldamiseks lausa luksuslik väljund. Mis projektid teil praegu käsil on ning millised on tulevikuplaanid? Eks see esiletõstmine ju elutööauhinnana tundu, nii et mis plaanid enam. Siiski, vahetasin äsja töökohta ja alles elan sisse. Õnneks siiski paistab, et ei pea n-ö eakohaselt taanduma. Tööd on ja plaane ka, aga neid on vara kuulutada. Milline on muusikapäeva tähtsus teie jaoks? Võiks ju arvata, et muusikapäev on muusika väärtustamise ja muusikute tänamise päev, ongi. Aga muusikanõukogu eestvõttel on sellest viimastel aastatel Eestis saanud praeguse ja tulevasegi kuulajaskonna tänamise päev: meie muusikud pakuvad sel päeval sadu tasuta kontserte üle kogu Eesti, ootuspäraselt kontserdipaikades, ent veelgi rohkem kõige ootamatutes kohtades. Igavesti vahva, kui elav muusika meid peaaegu kõikjal saatva helitapeedi välja tõrjub. Mulle endale meeldib väga ka Bill Drummondi idee kuulutada 21. november, kõigi muusikute ja muusika kaitsepühaku Cecilia päevale eelnev päev, muusikavabaks. Aga seda on veel raskem ellu viia kui külluslikku muusikapäeva.
