Arvustus. Kui nad ainult küsiksid
 Hurraa tuleb selle peale, et pole tõlgitud, vaid täiesti maavillane aimeraamat noortele nuhtlustele. Õieti noorte nuhtlustega tegelemiseks. Tuleb tulevane alaealine kurjategija, kes on juba väljas east, kui kõik rippuvad laudlinad tuli ära korjata, tegelikult kõik, mis meetrist kõrgemal ja purunev, aga pole veel õppinud rumalate sõnadega rääkima – oleneb juba teie kõnepruugist – ja küsib, kas Päike ja Kuu on ühesuurused.  Mämm-mämm. Ta on ju laps. Laiskvorst, nagu mina, muidugi põrutab otse, rahumeeles sest lapsolekust mööda vaadates. Kui võetakse vahele küsimustega valguse kiirusest, pole parata, tuleb viimasedki säilinud teadmised kokku kraapida. Kuni ära tüdid, soovitad kähku lugema õppida ja viitad rodu pruunide, rodu mustade köidete suunas raamaturiiulis. A-DYN! KIRV-MAAO! TINK-YVER! CERA-FILL! IST-KONI! TÄIENDUSED REGISTER! Aga sinna võib veel aega minna, mistap see tubli teatmik täbaras olukorras ära kulub. Loomulikult ei ole see omas saleduses kõikeammendav. Igavikulised küsimused: kuidas moos kommi sisse saab; kus asub ausammas neile kümnetele tuhandetele, kes selgitasid välja, millised seened on söödavad, täiesti käsitlemata. Siiski palju, mille peale oma tärkavas Alzheimeris, Parkinsonis ja kesse kolmas oli, mitte ei mäleta, tullagi pole osanud.  Või ehk kunagi osati, aga olme ja meie olud on haridusest vaid riismed järele jätnud. Seinast seina, maailmaruumi põhjatusest koduõues möllavate lojusteni. Siinkohal märgiks ära, et siilile piima ei tohi anda. Limpsib, aga tal läheb kõht lahti, pole hea, sealt tuleb hirmsöövitavat kraami. Kui tahate lõbutseda, pange talle veega kaeraputru. Veab, siis läheb ülbeks, veab perekonnagi kaasa. Et ülbeks on läinud, saate aru, kui pudru sisse magama jääb. Kontrollitud. Katsetatud. Kiiduväärne, kuigi tagurlik, et teos õpetab lapsi ka rumalusi tegema. Ehk katseid. Meie lapsi vati sisse mähkival ajastul muidugi peaaegu kuritegu, õpetada sirguvat noorsugu näiteks vulkaani ehitama. Alles see Vatna... Putna... Verdobyrghurgmörgjull või mis ta seal Islandis on, ju purskas, tskae, tekitab teil veel kodus majanduskriisi. Katsete väljamõtlejad tuleks seega meeles pidada ja lastekaitses nende kohta toimikud avada, kas me oleme nännutaja riik või mitte? Kunagine kolleeg Varustin on rikastanud raamatu rohkete piltidega. Et kodanik pikalt Õhtulehte pahatahtlike päevakarikatuuridega õnnistanud, siis kisub pildistik mõneti koomiksiks ära, kui tekst läbi, võib pildid uuesti ja tähelepanelikumalt ette võtta.  Kiidetud – kombes; noritud – kombes. Nüüd hakkaks nutma. Karta võib, et tegelikult loete te seda raamatut pigem ise. Eriti peerud meenutades heldimusega kunagisi huvitav-sarja raamatuid. Kes mäletab, matemaatika, keemia, geokeemia, mis kõik veel. Mata omas näiteks oli tõestus, et 2+2=5. Nauditav. Sest alaealisele huligaanile olete te ostnud mingi moodsa vidina, kus ta on peadpidi sees ja veendunud, et halb inglise keel aitab kõigest läbi. Võimalik, et tal on õiguski. Nii et te ohkate mingi hetk: kui nad ainult küsiksid.   
