Jürgen Rooste luuletus. Virtuaalne reaalsus
tabasin end ükspäe mõttelt et tõenäoliselt ei ole need biljonärid kes rahastavad uuringuid et teadlased tõestaks et me elame virtuaalses reaalsuses pidanud kunagi rookima kaht kasside liivakasti kolme ülesöönd eluka tagant   ei nemad ega nende põlevil silmega kaasanoogutajad pole eriti vist pidand sõitma õhtul Mustamäe poolt Koplisse trollis nr 9 kus igaüks oma lõhnade oma murede oma häälitsustega nagu rikki- ja sassiläind eluraadiolained   tõenäoliselt ei loe nad ka raamatuid mis vallandavad me sees ägedamaid multiversumeid kui seni üheski arvutis leiutatud neil pole seda kogemust   ma usun et saab tõestada et me elame virtuaalses reaalsuses sest me meeled on petlikud me saame infot alati veidralt ja moonutatult – oli see mingi jumal mõni demiurg või füüsikareegleid loov ja pärssiv ja moondav sündmusteahel (mida võime ka kellassepaks kutsuda) kes meile selle andis   aga ma võtaks nüüd need miljonid endale tegin uurimuse ära ja vajaksin neid väga ootan ülekannet – virtuaalne raha kõlbab ka aga enne seda pean ma täiesti reaalselt viima välja ühe kotitäie prahti ja paska kasutatud teepakke (sest me tsipa tõbistena lürbime seda koguaeg) ja kassikakat   ja sääl väljas lõõtsub oktoobrilõputuul ja undavad mööduvad trollid ja bussid ja kõnnib üks kühmus vanamemm oma taksikoeraga ja virtuaalne reaalsus jookseb korraga kokku üheks väikeseks täpeseks see on see punkt mu luuletuse lõpus mida ma tavaliselt ei pane täna panen punkti .
