Loe katkendit: Margot Müllerson, "Põrgu või paradiis"
 3 minutit hiljem jooksime megakõrgetel kontsadel juba kibekiiresti bussipeatuse poole. Minu ema kasuka hõlmad kiskusid nagu vägisi lahti. Läbi lume sumbates olime juba ristmikuni jõudnud, kui ühtäkki hakkas Simona imelikke liigutusi tegema. Meil polnud õrna aimugi, et lume all oli jää & libasõbranna otsustas mul käest kinni haarata, et mitte üksi kukkuda.  EI NO TÄNKS, SIMONA! Ikka tõeline sõber!   Õnneks kukkumine ei olnud üldse valus. Ei teagi, kas maandumist pehmendas lumi või see, et olime vindised? Imekombel jõudsime ikkagi viimasele bussile & terve tee kesklinna poole sõites oli meil õige naljakas. Eriti naljakad olid vihaste nägudega vanemad inimesed. Ilmselgelt sõitsid nad turule öösel, et hommikul esimesena lihaletis jaole saada. Simona karjus peaaegu igas peatuses kõva häälega:   "Turu peatus, PENSKARID maha!“ & me naersime laginal. Vanad inimesed tahavad ju ka šoppama minna – isegi öösel! & patt oleks neile seda keelata!   Seekord saime ilusti klubisse sisse ka, olime ju ikkagi pool tundi võõraid nimesid & sünnidaatumeid pähe tuupinud. See on muideks päris raske! Eriti veel siis, kui oled vindine & Simona kõrva ääres kogu aeg iniseb!  Lament on minu arvates märksa lahedam ööklubi kui S.O.S. (muideks, tol ajal oli Lament ikka väga noobel pleiss)! Seal käisid ikkagi noored & verinoored ning ka alaealised, sealhulgas mina & Simona.  Pärast seda, kui olime kaks tundi lava ees kohti valvanud, alustas Helter Skelter lõpuks esinemist. Seekord oli õige mõnus, sest olime esireas – keegi ei nüginud ega trüginud! Solist Stiven kukkus mind jälle passima ehk tegi 100ga eyerape’ingut. Tegin näo, nagu ei näegi teda & naeratasin kelmikalt hoopis nummile kitarristile Maunole. Nagunii kõik naised saalis passisid jumaldavate nägudega ninameest, üks pilk vähem ei lõhu ju karikat?! Pealegi silmakeppar las nillib lihaletti meie ümber, mitte meid. Minu kõrval oli pisikest kasvu tüse mustapäine eit. Näo järgi tundus, et ta on sama täisealine kui mina.  "Näe, vaata,“ ütles Simona mind varrukast sikutades, Stiven & Mauno olid kittarridega soolot alustanud. "Nii vinge,“ kiitis sõbranna. Märkasin, et naised jõllasid ainiti solisti. Huvitav, mis temas siis nii väga on? Rokkareid on ju põhimõtteliselt kõik Tallinna nurgatagused täis, võta üks & viska teist.   Ühtäkki tuli Stiven lavaservale & kummardus minu & selle tumedapäise bimbo vahele, kitarri samal ajal agaralt edasi tinistades. & siis tõstis kõrval olev kakuke käe, nagu tahaks kohe ninameest katsuda & käppida & igavesti näppida või jumal teab, mida veel teha... Ma ei näinud ta pilku, kuid sekund enne seda, kui eit oma pikkade kulliküüntega teda puudutada jõudis, tõusis Stiven järsult püsti & läks eemale. Ilmselgelt oli ta minu või selle lehma poole passinud. Aga kui ta seda kakukest passis, miks ta siis eemale liikus? Rokkaritele peaks ju meeldima väike kompamine enne akti?!   Huvitaval kombel mäletan kõige eredamini just seda sünnat, sest see osutus kõige meeldejäävamaks mu elus! Mitte seda, et ma ei ole oma sünnipäevi veelgi suurejoonelisemalt tähistanud, aga kõige eredamad mälestused on just sellest ajast, mil olin alaealine. Kõik keelatud asjad tunduvad ikka õige, õige magusad! Ei uskunud vanemate inimeste õpetussõnu, et kohe kui 18 saad, hakkavad aastad hirmkiiresti lendama.   Õppetund nr 9:   KEELATUD TEGEVUSED ON ÜLIÄGEDAD AINULT SENIKAUA, KUNI NEED ON KEELATUD!    Sel õhtul olime Simonaga rahva keskel tantsuplatsil pilves nii jookidest, klubi atmosfäärist kui ka emotsioonidest. Õhus hõljusid suured tulevikuvõimalused & olin nii surmkindlalt veendunud, et see on alles algus, see on alles suure, SUURE õnne algus! Et pärast seda rõõmuhetke järgneb veelgi suurem õnn. Et see on rõõmu & armumiste & maailma vallutamise algus. Kõik – kõik on minu elus veel alles ees! Tol hetkel ei osanud seda mõista, et kuigi järgnes tohutul hulgal pidusid & tralli & lõbu – oli see viimane kord, kui veel lapselikus naiivsuses lootsin siiralt & uskusin paremasse homsesse...
