Jürgen Rooste arvamuspoees: kurjuse koletu kolp
ÄRGE SAAGE VALESTI ARU ehk KURJUSE KOLETU KOLP ärge saage valesti aruneed mehed (enamasti onneed mehed – kummaline)kes tahavad praegu sõdavõi noh – vähemastivalmistuvad selleks võiloodavad vaikselt-ärevalt nad ei ole pahad – nad on lihtsalt kasvanudajalooõpikute maailmas:kõige suurem on seekes kirjutatakse suurte tähtedegasuurde ajalukkukellele tänavad laulavadpronkskujude keelt – ja sedajuba naljalt ilma mõne suuresõja või sõnata ei saa ja need teised mehed poleju ka pahad nad lihtsalton tootnud loonud kõik needrelvad need lõhkepäädneed järjest õhemad-kergemadkuulikindlad vestid ja läpakad mille korpus elab ülekranaadiplafatuse (muidugi on ka kranaadid paremad)internet valgub poisteni otse satelliitideltkoduste pornopiltide ja vaenlaste positsioonidega:reaalajas kõik need onud kes on need tellind-teinddisainind-maksnud kõik nood imevidinad mille abil toita sõda seda tohutut elukatkõik kes ei taha ju muud kui etnende töö käiku läeks kasulik oleks ära tarbitaksmürsud amortiseeruvad kuulivestid on siidõhukesedtapmiseks on juba nii palju uusi vahendeid agavanad seisavad ladudesme peame neist aru saama ja sellest et sõda on lisaks ajaloo sammuvaheleka bioloogiline mootor:meid on liiga palju me sipleme mingites veidratesmajanduslikes sõlmedes pea kõikon võlgu kelleltki pole midagi võtta varstipääle ta keha ta vere ta hinge me õgime nagu rohutirtsudkurname planeedikese helesinise täpi kosmoses väljaja jätame mahakile plastiku ja sita mäed (a see viimane kaob ruttu) ärge saage valesti aruloodus peab puhastumaja ta alustab meist kes meniikuinii sureme kes meoleme üsna hästi lagunev biojäädeuue elu sõnnik ärge saage valesti arumina ei taha seda ma kuulakselu lõpuni bluusi ja rock’n’rollitriphoppi ja džässi jaarmatseksja jooks oma õlled või kohvidkirjutaks need kiuslikud laulud aga on novembrilõpp taevasläks täiesti tumedaksja väljas hakkas äkki väga külmsee siin võiks olla üks väiketekst üks nõidus midakümne või saja aasta pärast saab lugeda muigega – et lollakas poeetniiii loll ta! –ja kõik oleks ilus: tavaliselt kui ma kujutlenkõige hullemat jääb see juhtumatasee on mul siuke ebausk – tavaliselt ongi novembrilõpus külm ja pime ja hõõgveini lõhnja inimesed petavad pikki varatalveõhtuid oma lugude ja lauludegavitamiin elab hapukapsas ja keskküttetorudes soliseb öö laullinnajagude kohal lasub pehme korstnasuitsaknad ei pea alati tuultja viimasel ajal on pea kõigil koertel vestid me elame veel hästima võtsin oma viimaste müntide eestkohvi ja piruka ja kusagil on mu kallimmu poole teel ehkma ei ole mitu päeva purjus oldaint kindad on kadund kindad jah unustintrolli või kõrtsi või jumalteabkui uudiseid ei loeks siis võiksarvata et me elame inimese ajal ärge saage valesti aruma tean et "nondel meestel"on mehed (või isegi naised) kes loevad nende eestuudiseid ja võtavad selle kõik lühidalt kokkuja see peabki välja nägema nagukontsentreeritud surmnagu surm millest saabpalju-palju surmakui seda mõne kannutäie veega lahjendada ja ometi on lihtsalt üks ilusvaratalveööhakk pelgulinna-kalamaja piirilinimesed veel kardinate tagaveel kohvikuisveel (vestidega) koertegaveel kirjutamas liiga pikka laulunagu aitaks see ära hoida etkuskil midagi koledat sünnib nagu suruks see maadligi tagasikurjuse koletu kolba mis läbi pooluneoma tohutute sõõrmetegameid tasakesi nuhutab
