Ülevaade. Dokumentalistikapidu Amsterdamis näitas elu ekstreemseid tahke
Festival keskendub autorifilmide näitamisele ning võistlusprogrammid toovad esile täispikad ning keskpikad dokfilmid, tudengifilmid ja debüütfilmid, interaktiivsed dokumentaalprojektid, kuulutatakse välja parim Hollandi dokumentaalfilm ning sel korral võistlesid esmakordselt ka dokid lastest ja lastele. Publiku lemmik saab samuti alati väärikalt premeeritud. Eriprogrammid toovad välja muusikadokid, eksperimentaalfilmid, festivalide maiuspalad ning dokimeistrite uusimad tööd. Sel aastal esitleti Sergei Ložnitsa retrospektiivi, kes oli ka ise festivalil kohal ning pannud eriprogrammiks kokku oma tipp-10 filmisoovitused. Tõenäoliselt on IDFA ka maailma suurim dokihõimlaste kogunemine – sel aastal osales festivalil ligi 3000 filmiprofessionaali. Need on filmitegijad, tootjad, rahastajad, teleostjad ning festivalide programmijuhid. Arutatakse uute suundade üle dokumentalistikas, sõlmitakse kokkuleppeid järgmiste filmide kaastootmiseks, aga mis kinokülastajale kõige olulisem – kohal on filmide autorid ning pea kõigi filmide järel toimub lühike küsimustesessioon. Festival on populaarne, enamikul kohaloldud filmiseanssidest olid saalid puupüsti täis, kokku kogus festival 280 tuhat külastust. Kõige magusam osa festivalist on loomulikult filmid ning eelkõige just väärikad auhinnavõitjad. Täispikkade filmide auhinna pälvis "Nowhere to Hide", mis jälgib Iraagi dramaatilist arengut alates 2011. aastast, kui ameeriklased lahkusid ning lootused paremaks eluks olid kõrged. Kahjuks lähevad asjad ainult hullemaks ning kohalik arst Nori Sharif filmib režissööri palvel üles kokkupuuted taaspuhkenud sõjaga. Lahendused puuduvad, olukord muutub järjest trööstitumaks. Nori pere põgeneb pommiplahvatuste eest ning lapsed muutuvad sõja suhtes immuunseks. Filmi režissööril Zaradasht Ahmedil on õnnestunud kokku panna tõeliselt liigutav lugu, mis oma sündmustele lähedalolekuga poeb vaatajale naha alla.  Keskpikkade dokfilmide võitjaks kuulutati Iisraeli "Death in the Terminal", mille režissöörid Tali Shemesh ja Asaf Sudry rekonstrueerivad minuthaaval 18. oktoobril 2015 toimunud terrorirünnaku Be´er Sheva bussiterminalis, kasutades selleks turvakaamerate salvestusi ja mobladega filmitud lõike. See on film, mis avab inimolevuse kihid ekstreemses olukorras. Keskpikkade filmide žürii eriauhinna väljakuulutamine oli eestlaste jaoks peohetk, sest see läks Ksenia Okhapkina filmile "Tule tagasi vabana!", mis on üks Eesti dokfilmidest, mis sel aastal IDFA võistlusprogrammi valiti. Riho Västriku ja Vesilinnu produtseeritud filmi puhul toodi välja auhinda väärt imeline kaameratöö, mis aitab jõuda lähemale Tšetseenia elu alustalade ja rituaalide olemusele.  Debüütfilmide programmi žürii hindas võidu vääriliseks Sine Skibsholti filmi "Who We Were". See on lugu pealtnäha tavalisest ja üksteisest hoolivast taani perekonnast. Ootamatult pereisa Kristiani tabanud insult lööb aga kogu senise elu sassi. Kolmandik Kristiani ajust enam ei taastu, mis viib mehe frustratsiooni ning isiksuse lõhestumiseni ning tema abikaasa Mette Line roll asendub hooldaja omAga. Filmitegija tundlik silm jälgib pere käekäiku aasta vältel peale saatuslikku õnnetust.  Publikuauhinna sai Lucija Stojevici "La Chana", mis räägib 70ndate flamenco-staarist Antonia Santiago Amadorist, kes kadus ootamatult oma vormi tipus. Nüüd, aastakümneid hiljem, valmistub ta taas lavalaudadele tulema, näidates, et mõni leek ei kustu iial.  Üheks isiklikuks lemmikuks sai festivalil nähtud filmidest Norra ja Läti koostööfilm "The Liberation Day", mis viib endise Jugoslaavia kultusbändi Laibachi andma kontserti Põhja-Koreasse. Film on täis jaburaid süsteemitõrkeid, kuid otsib siiski inimlikkust, mis pahatihti diktaatorliku süsteemi varju jääb. Suurepärane muusika, meisterlik visuaali ja heli abil seoste loomine toob filmi autorid Morten Traaviku ja Ugis Olte nende tegijate hulka, kelle järgmisi filme jään ootama. Rohkelt kõneainet tekitas Pawel Łoziński uus film "You have no Idea how much I love you". Tegemist on ühe teraapiasessiooni jälgimisega, mille jooksul kerkivad pinnale ema ja tütre vahelised pinged. Vormiliselt on tegu on kolme suure plaani vaheldumisega, mis siiski võimaldavad luua kaasakiskuvat draamaturgiat, nii et kohati tekib tunne, nagu viibiks ise teraapiaseansil. Filmi lõputiitritest jookseb läbi, et ema ja tütar on filmi jaoks otsitud ning tegelikkuses pole omavahel seotud. Oli tunda, kuidas publik selle peale ahhetavalt ja pahakspanevalt reageeris. Filmi autor lubas erinevatel arvamustel saalis kajada ning dokumentalistika olemuse teemadel diskuteerida. Vaatamata konstrueeritud vormile suutis see film oma kohaloleku ja ehedusega puudutada ja see on ehk kõige olulisem. "Forever Pure" on lugu jalgpallist, mis viib aga pallivahetusest palju kaugemale. Jeruusalemma Beitar on Iisraeli kuulsaim jalgpallivõistkond meeletu fänkonnaga. Kõik muutub aga 2012. aastal, kui klubisse tuuakse mängima kaks Tšetseeni päritolu moslemi mängijat. Mõlemad noormehed satuvad usuliste veendumuste tõttu ootamatult fännide raevuka rassiviha alla, mis lõpuks purustab kogu meeskonna. Mitmekihiline film, mis näitab väikse radikaalse grupi mõttemaailmaga inimeste mõjuvõimu  Loodetavasti jõuavad mitmedki eelnimetatud filmid lähima aasta jooksul dokisõprade meeleheaks ETV2 kavva. Järgmisel aastal tähistab IDFA aga juba 30. juubelit ning seda suurejoonelist pidulikku sündmust tasub oodata.
