Arvustus. Saksa Mikita pöördeline raamat
 Looduse hingestatuse tajumine on omadus, mis mingil kujul eksisteerib alateadvuse sügavamates soppides ikka veel ka linnainimestes. Ajalukku vaadates on muidugi sedasi, et loodustaju hiilgeaeg jäi Euroopas põhiliselt kristluse-eelsesse aega. Puudega nalja pole, uus võim sai sellest suurepäraselt aru. 6. sajandil oli paavst Gregorius Suur see, kes nägi puude taga metsa, metsast aga paistmas Peltsebuli enda sarvi ning algatas pühade puude ja hiite regulaarse ning sihikindla hävitamise. Asemele rajati võimalusel kirikud, et vähemalt paiga väega seotud jõud ja traditsioonid mingilgi määral enda kasuks pöörata. Puud üldse ja eriti mets kui selline mõjuvad inimese psüühikale üldiselt lõõgastavalt – seda teab igaüks, kes kordki metsa sattunud. Paljude praktilise meelega inimeste jaoks tähendab mets siiski peamiselt paika, kus igal puul on oma kindel turuväärtus. Saksamaal, Belgia piiri lähistel Hümmelis tegutseva Peter Wohllebeni endagi jaoks tähendas metsaminek mingil hetkel pelgalt seda, et ameti tõttu regulaarselt metsas käiv mees hindas kuuskede, mändide ja pöökide turuväärtust ning kalkuleeris jätkusuutliku raie jaoks, kuidas metsal läheb. Aga ühel päeval käis mingi krõks. Wohllebeni jaoks sai metsast põhimõtteliselt piirideta avastusretk ja see tõi omakorda kaasa harjumatud mõtted. Ta hakkas taipama, et puud tunnevad valu, oskavad loendada, omavad mälu ja hoolitsevad oma laste eest. "Miks on meil taimedest palju raskem aru saada kui loomadest?" küsib autor leheküljel 197 ja vastab ise: "Evolutsiooniline arengulugu on meid väga varakult taimeriigist eraldanud." Puude ajaarvamine ja tegutsemiskiirus on muidugi inimese keskmise elutempo jaoks täiesti sobimatu. Puud on lihtsalt tohutult aeglased, kuid et nende eluiga on inimese omast kordades pikem, siis ega siin midagi imestada pole. Inimene on käitumise poolest samuti loom ja laseb end kõvasti mõjutada nägemistajust. Metsal samas ei ole eriti kiiret. Wohlleben kirjeldab haaravalt, kuidas puud on sotsiaalse olemusega, toetavad haiget isendit, hoolitsevad väetite eest ja lepivad vastumeelselt seltsilise surmaga. Puud suhtlevad omavahel ja vahetavad infot. Nii et kui juhtute metsas naksumist kuulma, siis ei pruugi see üldse tuulest tulla. Puudel on ajataju ja nad oskavad loendada. Puudel on oma iseloom, mõni puu armastab näiteks rohkem riskida kui teine. Puud karjuvad valu pärast ja tunnevad ka üksildust. Palju huvitavat leiab sellest raamatust, üüratult. Antropomorfism on muidugi ülimalt libe tee. Teisalt on Kuu pinda millegipärast oluliselt rohkem uuritud kui metsaalust ja viimased sajandid on metsa vaadatud kui ühte kasulikku masinavärki, mis ühest küljest on justkui elus ja suudab end taastoota, kuid olemuselt on siiski pigem orgaaniline robot, millest hinge otsida pole vaja. Võimalik, et siin see viga ongi tehtud. Muide, jälgige niisama huvi pärast, kas teie tuttavad kasutavad puudest rääkides asesõna "mis" või "kes". Wohllebeni raamatust sai ruttu üleilmne bestseller, mis tagasihoidlikus autoris põhjustas algul ehtsaid paanikahooge. Nüüd on ta menuga kohanenud ja levitab oma seisukohti üle ilma. Wohlleben tõrjub samas endast ettevaatlikult, kuid järjekindlalt new-age'ilikku kuvandit ning kinnitab intervjuudes, et ei räägi puudega ega kallista neid ka. Osa tema väiteist põhineb küll isiklikul kogemusel ja tunnetusel, mida on keeruline teaduslikult tõestada, kuid samas viitab ta sageli ka teaduslikele katsetele. Mulle meeldib see, mille võtsid ette Lõuna-Korea teadlased, kes lasid grupil naistel läbi linna ja läbi metsa kõndida. Metsas jalutanute vererõhk, kopsumaht ja arterite elastus paranesid. Linnajalutuskäigud ei toonud mingeid muutusi. Mis teeb teosest kunsti, mis annab raamatule erilise väärtuse, mis ei piirdu pelgalt kvaliteetse meelelahutuse ja huvitavate mõttekäikudega? Ääretult vähe on teoseid, pärast mida hakkad maailma teise pilguga vaatama. Pärast Peter Wohllebeni informatiivse, provokatiivse ning samas ülimalt sooja ja tavatult hooliva raamatu läbilugemist pole mets enam kunagi endine.
