Arvustus. Mart Kadastiku elutöö: missioon, eneseteostus ja -tõestus
 Iga inimese elust saab kirjutada romaani. Kui võetakse teha seda ise, siis võib asi piirduda autobiograafiaga, kuigi näiteks „Eesti elulugude“ sarjas on ilmunud tekste, millel on selgelt romaani tunnusjooned: jutustaja enda loo kõrval on teistegi portreid ja lugusid; on  suhestumist aega; on kujundlikku sõna ja üldistusi; on midagi õpetlikku, kaasaelamist või kaastunnet väärivat. Mälestuslik aines autobiograafias  kui olemuslikult järelloos ilmneb ühtede või teiste seikade esitlemises ja tõlgendamises. Kõrvale jäetu või mahavaikitu võib olla sama tähenduslik või tähenduslikumgi kui see, millest räägitakse. Mart Kadastiku ligi neljakümmet aastat hõlmav elutööraamat  (Edasist Postimeheks ja Eesti Meediaks) on ühtlasi elulooraamat.  Teksti põimitakse tagasivaated lapsepõlve ja kooli-ikka, fragmendid isa, doktor Heiti Kadastiku elust ning poja suhted isaga, üht-teist saame teada perekonnast, Kadastiku lähiringi ja sõpruskonda kuulunud/kuuluvatest inimestest. Kadastiku eluseigad, üle- ja läbielamised on leidnud eksponeerimist tema romaanideski, aga need on „ümber istutatud“ tegelastesse või ümbritsetud väljamõeldiste, hüperboolide või metafooride võrgustikuga. Elu ja lugu saavad romaaniks, kui autor iseenda jäägitult mängu panemise kõrval ka lavastab ennast tegelaseks. Kadastikul on lavastaja kätt ja selleski raamatus selgub, et juba kooliajal kirjutas ta näidendeid;  ajakirjanikuks saanuna aga telesaadete stsenaariume ning lavastas neid. Romaan „Eluaegne“ (2015) on silmatorkavalt filmilik.  Elutööraamatulgi on romaani ambitsiooni. See on raamjutustus, „raamiks“ hirm kõrvale heidetuse ees, solvumine ja pettumus: „Ülereageerimine kuulub ajakirjanduse olemuse juurde“ (lk. 248); „[s]ee on tüüpiline meediainimeese suhtumine – kõike, mis puudutab ajakirjandust, see tähendab iseennast, elatakse läbi valuliselt ja valjult. Mina ka elan.“ (lk. 296). Midagi polnuks juhtunud, kui raam olnuks olemata. Pettumust omaniku valikus – Kadastik ise osales küll Edasi erastamisel, aga temast ei saanud ei Edasi, Postimehe ega ka Eesti Meedia ainuomanik, nagu seda on olnud tema konkurent meediaväljal, Ekspress Grupi „magnaat“ Hans H. Luik –, niisiis, seda pettumust saanuks sulandada põhiteksti, kus mitmes kohas ilmutab Kadastik oma vastumeelsust eesti ärikultuuri amoraalsuse suhtes. Kadastik ei ole ärimees. Ta on küll olnud aastakümneid meedia-ettevõtja, kuid mitte eraettevõtja.  Kuna see „raam“ (milles osa on esitatud sketšina) ei toiminud ennetavalt  järgnenud  väiklasele kättemaksule brošüüri „Paradokside puntras“ üllitamise ning Kadastiku sattumisega  persona non grata’ks, siis seda enam tundub see liigne.  Võimendudes pealkirjas mõjub ajend mu meelest raamatu kui terviku, st umbes 350-leheküljelise sisu suhtes irrelevantselt. „Nüüd ma siis kirjutan“ – kas tõesti ainult hirmust, et „redel, mida mööda alla ronida, on ära võetud ja  [o]ledki kummitus valmis“ (lk. 19)? Või pettumuse klaarimiseks?  Aga ei ole ju seda ega teist! Hoopis tähtsam on soov jäädvustada Eesti viimaste kümnendite ühe juhtivama ajakirjandusväljaande edulugu ning Kadastiku enda osa selles loos. Järel- ja enesepeegeldus. Üks assotsiatsioon surub end peale, mis aitaks ühtlasi mõista Kadastiku hingeseisundit: Tatjana kiri Oneginile: „Ma teile kirjutan – mis enam?“. Sa avad end kogu siiruses ja kaitsetuses, kuid sinu vastas on sein. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus oled autoritaarsete kalduvustega isa ja sul on meheleminekueas tütar, kellele oled andnud oma vanemliku hoole ning  armastuse. Nüüd oled  tütre väljavalitud kavaleridest toetanud  enda meelest parimat. Aga siis selgub, et tulevane väimees on osutunud valemängijaks, „viluuriks“ ega kutsu sind isegi tütre pulma. Mis peab ütlema selle peale armastava isa süda? „Nüüd ma siis kirjutan“ kannabki endas murtud südame pihtimust. Elutööraamatu kompositsioon kulgeb ajavööndites, mida Kadastik kirjeldab, kommenteerib järelvaates (siit ka diamonoloogid, milles omakorda nii kõhklusi kui õigustusi) ning kuhu asetab oma kaasteelised, neid portreteerides ja endaga suhestades. Esimene ajavöönd hõlmab 1970. – 1980. aastaid. Raamatu ja ühtlasi elutöö tegelik algus on 24. veebruar 1983 – 27-aastane Kadastik kinnitatakse EKP Keskkomitee bürool Edasi peatoimetajaks. Enne seda on ta tõusnud asetoimetajaks. Toona tavatult kiire edutamine nii kõrgele positsioonile saab teoks tänu Tartu  parteikomiteed juhatanud Indrek Toomele. Kadastik nimetab oma „parteilise mentorina“ samas ideoloogiasekretärina töötanud Arno Allmanni. Kadastik võetakse toimetajana kohe omaks, sest ta oli esimene toimetaja, kes tõuseb (määratakse) sellele kohale toimetusest endast. Palgalise ajakirjaniku ristsed saab Kadastik  veel üliõpilasena Tartu ülikooli lehes sügisel 1974, kuhu kutsusin teda ajalehe toonase (pea)toimetajana. Olin siis ise samuti 27-aastane ja mõneski mõttes juhtub minuga seesama, mis kordub kümme aastat hiljem Kadastikuga – mulle usaldatakse lehele allakirjutamine (ehk ainuvastutus). Enne seda käis ülikoolilehe peatoimetamine külakorda, tsensuuri minevaid ajalehekülgi käisid alla kirjutamas Juhan Peegel, enne mind  Hillar Palamets. Minu peatoimetaja karjäär lõpeb kolm aastat hiljem etteheidetega räiges ideoloogilises eksimises ning ähvardava parteilise karistuse tõttu. Peatoimetaja „pagunid“ saan uuesti 1986 ajakirjas Vikerkaar. Kadastik meenutab meie esimestest koostööaegadest reportaaže  eriinternaatkoolidest, Kadastik Kaagverest, mina Sindist (mitte Puiatust, nagu kirjas). See oli tõesti minu idee õpetajate päeva puhul kirjutada ka neist õpetajatest, kes jagavad tarkust raskesti kasvatatavatele noortele. Igatahes tunnistab Kadastik, et sellest ajast alates tähendabki ajakirjandus tema jaoks ametit koos kohustuste ja vastutusega (lk. 12) Aga kõhklused elutee valikus jätkuvad: „Mis asja ma ajan ajakirjanduses? Kirjutan kirjutamise pärast? Mis mind huvitab? Mis must saab?“ (lk. 35). Kadastik võrdleb end toonaste tähtajakirjanike Olev Antoni ja Andrus Eskoga. Esko ongi talle märku andnud, et Anton on Edasi toimetuses ainus täht, seejärel tulevat Esko, aga teistel polevat lootustki (lk. 33). Ehk teisisõnu, Kadastik olevat tema silmis eikeegi. Sellest jääb okas Kadastiku hinge, küttes edaspidigi enesetõestuse vajadust. 4. mail 1980 kirjutab ta loo „Ühe ajakirjaniku portree“, mida ta tagantjärele lugedes  peab ettenägelikuks.  56-aastase ajakirjaniku (Kadastik on praegu viis aastat vanem) pihtimuslik autoportree on taastrükitud täiel kujul (lk.36 – 37). Olgu siinkohal toodud paar olulist tsitaati, mis kuluvad ära Kadastiku elu- ja ajakirjaniku kreedo mõistmiseks: „Ajakirjanik seevastu on alati alasti, tema ei saa oma nõrkusi varjata. /---/ [a]jakirjanik peab tahtma kirjutada! Nii hirmsasti, et sellest soovist jätkuks elu lõpuni. /---/ Koledal kombel sõltub ajakirjandus ajast ja oludest. Kui need ära voolavad või muutuvad, jääb järele üksnes kirjandus või üldse mitte midagi.“ Viimane väide puudutab ajakirjanduse ja kirjanduse suhet, milles Kadastik annab eelisasendi kirjandusele. Nüüd ongi ta end teostanud ka (romaani)kirjanikuna.  Kadastikule on „sõnadega mänglemine ja kujundite kasutamine alati meeldinud“) (lk.40).  Paraku pean kirjandusloolasena teda kurvastama: suurem jagu kirjandusestki „voolab ära“ koos aja ja oludega. Kultuuri kui mällu kuulub ka (tahtlik) unustamine. Kadastiku esimeses ajavööndis, „sotsialistlikus sürrealismis“ eksisteerisid tema kinnitusel Edasis koos  „kõigi aegade kõige kehvemad ja kõigi aegade kõige paremad tekstid“.(lk.42)  Kui Kadastik raamatu tarbeks vanu lugusid uuesti üle loeb, siis peab ta sedagi tunnistama, et peatoimetajaks saades lõpeb ta elu ajakirjanikuna: „Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.“ (lk. 43) See kõlab kui romaani lõpp, aga siit algab hoopis missioon olla Edasi ja Postimehega Eesti esimene ning loetavaim (loe: usalduväärseim)  leht. „Postimees ei ole äriprojekt, Postimees on eesti rahva statement,“ tsiteerib Kadastik 1998. aastal Postimehe peadirektoriks saanud Erik Rooset. Endale annab Kadastik aga pidevalt aru, et tema „hallata on antud avalik-õiguslik ettevõte, millega isiklikel eesmärkidel manipuleerimine on kurjast.“ (lk. 260). Etteruttavalt olgu öeldud, et selle järelteadmisega  lahkub Kadastik nii Postimehest kui ka Eesti Meediast. Kadastiku teine ajavöönd algab koos Eesti Vabariigi tagasivõitmisega. Täpselt kuu aega pärast 20. augusti ajaloolist otsust Toompeal, on Kadastik koos Robert Lepiksoni ja Vahur Kalmrega Stockholmis kohtumas Jaan Tõnissoni poja, 79-aastase Heldur Tõnissoniga, kellega seotuks jääbki nii Postimees kui ka Kadastik järgmiseks kuueks aastaks. Oktoobris 1991 siseneb Heldur Tõnisson Postimehe omanikeringi. „Ma tahan Postimeest toetada emotsionaalsetel põhjustel,“ ütleb ta Kadastikule. (lk. 121). Kui läheb Postimehe erastamiseks, siis kirjutab Kadastik riigivara-ametile dramaatilise kirja, nimetades Heldur Tõnissoni Postimehe „ammuseks moraalseks omanikuks“ (lk. 122) – Bourdieu’lik näide sümboolse ja rahakapitali kokkuliitmisest!  Kadastiku raamatus on omaette lühiromaanina võetav kolmeteistkümnes jagu „Tõnisson“ – üks värvikamaid peatükke, kuigi kirjanikusulge on jagunud Kadastikul teistegi kaasteeliste portreteerimisel.  Märtsist 1992 hakkabki Postimeest välja andma AS Postimees. Päismikus asendub viide. Tartu lehe asemel on see nüüd „Eesti päevaleht“, aasta lõpus küünib lehe tiraaž tänaseni ja ilmselt ka tulevikus võimatu  saja tuhande eksemplarini. (lk. 127). Tõsi, 1988. aasta 1. jaanuaril on Edasi tiraaž olnud koguni 154 654 eksemplari (lk.79). Aga kohe saab ka 1980-ndate toimetaja-minevik kätte Kadastiku kui peatoimetaja ning meedia-ettevõtja.  Kadastik pihib, taustal toimunud ajapööre: „Ma ei olnud võitja, aga ma polnud ka kaotaja. Olin sõlminud ebkindla viigilepingu iseenda ja maailmaga. Olin kahestunud tüüp. Otsustava sõnaga firmajuht ja sõnatult enda sisse põrnitsev eilse päeva ajakirjanik.“ (lk. 134) 31. augustil 1992 ilmubki Postimehes Kadastiku „Versioon 80. aastatest“, millega ta annab lugejatele märku kavatsusest lahkuda peatoimetaja ametikohalt. Sealt saame ka teada, kes seisab 1984. aastal teisitmõtlejaid kritiseerinud Jaak Kalju nime taga. Enesele tuha pähe raputamist ei tule: Eesti Vabariik on tol hetkel veel ulme ja „[k]õik meie suhtumised on kinni ajas. Kõik muutub.“ (lk. 139). Juhtum ja hilisem hinnang sellele jääb siiski pakitsema, purskudes esile 2009. aasta märtsis, kui Inno ja Irja Tähismaa blogis süüdistatakse Kadastiku isa Heiti Kadastikku noore mehena osalemises küüditajana.  Kadastik kaalub  isa au rüvetamise ja laimamise eest kohtuteed. Advokaat annab talle nõu üle olla. Kadastik püüab  leppida ülekohtuga, nagu ta  on endasse matnud ka talle 2006. aastal Valgetähe 3. klassi teenetemärgi omistamisele ning alles hiljuti, 2016. aasta veebruaris Tartu aukodanikuks esitamisele järgnenud häbistavad silditamised (lk. 315 – 316). Teades ning tunnistades samas, et multimeediate toel kujunenud tõejärgses ühiskonnas jäävadki sildid, pooltõed ja faktivaled (nagu oleks Kadastik kirjutanud vaenavalt Jüri Kukest ja Mart Niklusest) hõljuma hoovustes nagu ristluslaevadelt merre heidetud praht. Hingevalu otsib väljapääsu peaaegu pihtimuslikus karjatuses: „Ma ei olnud mingi ideeline punane ega ole kunagi pidanud ennast ka vapraks rahvuslaseks. Minu kohandumiste amplituud on olnud üsna tagasihoidlik, ehkki ka minu teadvust – nagu iga inimese oma – on iseseisev Eesti riik põhjalikult mõjutanud. Aga ma ei tule oma muutunud teadvusega hindama kellegi teise mõtteid, mis on mõeldud vana teadvuse pinnalt.“ (lk. 316) Raamatu „Neljas jagu“ püüab otsida põhjusi, miks Kadastik andis sõrme  Tartu julgeolekuülemale Anti Talurile. Kirjutada teisitimõtlejate kohtuprotsessist oli ettepanek, millest polnud võimalik keelduda.  Kohtumaterjal, mida KGB soovis avaldada, oleks niikuinii leidnud tee Edasisse. Toona 28-aastast peatoimetajat Kadastikku kannustab „võimalus kirjutada huvitav ja inimlik lugu.“ (lk. 64).  Kadastik pääseb kohtusaali. Tal õnnestub avaldada kohtualuste ehtsat teksti – suur saavutus seegi. Aga artikli käsikiri käib enne avaldamist läbi Julgeolekukomiteest ja see, mille Kadastik sealt avaldamiseks tagasi saab, mõjub šokeeriva vägistamisena. Avaldamata jätmine tähendanuks tõesti sõrmede sahtli vahele pistmist, aga oma nime köndistatud ja plakatlikule loole alla ta ei kirjuta. Nii sünnib varjunimi Jaak Kalju.   Tagantjärele enese mängu panemise (mitte ohverdamiseks, mitte ka karjääri kindlustamiseks!) seletusena ütleb Kadastik, et „tegelikult püüdsin saavutada lehele maksimaalse võimaliku vabaduse (ma ei olnud selles vallas kõige viletsam taktik) ning vabadust oli vaja selleks, et teha võimalikult huvitavat lehte, mis inimestele korda läheks.“ (lk. 87) Kõlab pisut  sarnaselt Johann Voldemar Jannseni looga. Käibeteadmine on ju see, et 1870. aastal on alustanud Jannsen koostööd baltisakslastega, andes Eesti Postimehe nende esindajatele tsenseerida ning saades vastutasuks rüütelkonnalt rahalist kompensatsiooni. Jaan Krossi „Pöördtoolitunni“ versioon Jannseni käitumisest on järgmine: tuli lasta endale maksta selle eest, mida pidi niigi tegema. On räägitud Jannseni reetlikkusest ja müüdavusest. Kultuuriloolane Vello Paatsi on arhiivimaterjalidele tuginedes pidanud võimalikuks korrigeerida seda hinnangut: kui üldse rääkida Jannseni „toimetamistest“, siis võiks see olla pigem „ostetavus“. (Kas Jannsen oli ostetav? Keel ja Kirjandus, 2001, nr.5). Igatahes Jannsen iseend ei pakkunud. Kadastikki ei pakkunud. Sõrme andmisel KGB-le olid omad tingimused, mida teine pool ei täitnud. „Muidugi“, rehmab Kadastik nüüd, et „kes seda usub?“ ja ikka leidub neid, kes talle haudagi jäävad kive järele loopima. Aga 1992. aasta oktoobris lahkub ta Postimehe peatoimetaja kohalt. Tema asemele tuleb Vahur Kalmre. Järgmist kahtekümmend seitset aastat võib  võtta  kui lunastustegu (lk. 87), nagu ka nelja mehe (Edgar Savisaar, Siim Kallas, Mikk Titma ja Tiit Made) ettepaneku Isemajandavast Eestist (mida loomulikult loeti ridade vahelt Eesti lahtihaakimisena Nõukogude Liidust) avaldamist  Edasis  26.septembril 1987. „Sa lähed Eesti ajalukku, kui julged selle avaldada,“ on Savisaar teksti pakkudes Kadastikule öelnud. (lk. 74) Kadastik julgeb. Seda nahaalsuseni küündivat julgust peab jaguma Kadastikul ka AS Postimehe ja hiljem Eesti Meedia kontserni ülesehitamisel. Äritegemise ristseid kirjeldab „Kuues jagu. Rotatsioonimasin“. Kadastik meenutab siin Tiit Piibelehte Eduard Vilde „Pisuhännast“, kes läheb naist võtma tulevase äia enda rahaga.  Ettevõtjast hakkab kujunema külmavereline mängur ärimaastikul („puhtalt ei käi siin midagi“). (lk. 168). Juba varem on ta pidanud leppima sellega, et „[p]ettus on Eesti ärielu reaalsus.“ (lk. 147) Teksti siginevad militaarsed väljendid: võitlus, manööverdused, piiramised. Kogetakse nii tagasilööke, kaotusi kui ka võite. Neist suurimaks kujuneb Postimehe tulek 1997 sügistalvel Tallinna. Puhkeb Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi sõda Postimehe vastu (lk. 179 – 183). Kadastik satub korraga kahele rindele, sest Tartus võetakse Postimehe minekut Tallinna kui Tõnissoni ja Tartu vaimu reetmist (lk. 180).   1990. lõpust (Schibstedi tulek Postimehe taha 1998. aasta mais) kuni 2015. aastani tähistab uut, samm-sammult omandatud või asutatud kahtekümmend väljaannet ühendavat AS Eesti Meedia ajavööndi.  Kontserni tegevjuhina peab ta tootma emafirmale kasumit, „käskima, pooma ja laskma“. Ta vahetab Postimehe peatoimetajaid (üksvahe nagu päevasärke). Kadastik püüab töötajate koondamises (tema sõnul „ebainimlikus ülesandes“) järgida endale püstitatud reeglistikku, mis ei võimendaks tekkivat ülekohtu osalise tunnet (lk. 239). Ettevõtte juhina hoolitseb (sekkub?) ta Postimehe kui toimetatud ajakirjandusväljaande taseme säilitamise eest. Ta mõtleb välja nädalalõpu human interest’i väljaande Arter. Nimi on Kadastiku pandud ja inspireeritud teda ümbritsenud arstide erialasõnavarast: Kadastiku vanemad olid arstid, arstid on ka tema vend ja abikaasa, mõlemad tütredki. Üks 1999. aastal dramaatiliselt lõpetatud kultuurilisa (lk. 246 – 251) asendub arvamus- ja kultuurilisaga AK. Kadastik juurutab lisaks juhtkirjale igapäevase toimetajaveeru, pidades seda enda kõige ambitsioonikamaks ideeks. (lk. 284). 2000. aasta septembris alustatakse iga-aastaste arvamusliidrite lõunasöögiga. „Tundsin, et Postimees peab tugevdama oma kuvandit rahva intellektuaalse koondajana,“ kommenteerib Kadastik siiani toimivat traditsiooni. (lk. 273) Kõige selle üles loetlemine, mida uuel sajandil Kadastik meediajuhina  Postimehe kui rahvalehe edukuse, aga ka kaitsmise nimel on teinud, võtaks veel mitu lõiku. See on kui mitte jäägitu andumine, siis ometi kantud ülimast lojaalsusest – kõik kokku missioon, mille eest mõistagi ka Schibsted hästi maksab, kindlustades töölepingu kohaselt juba ette Kadastiku pensionipõlve. (lk. 210) 2007. aastal vallandub uus võitlusväli meediaturul: Ekspress Grupp ostab Delfi. Postimees vastab online’i ja Elu24ga. Järgneb majanduskriis 2008. aastal. Kadastik teab, et Eesti Meedia ei tohi kukkuda kahjumisse, sest siis viib Schibsted oma äri Baltikumist  ära. („Ja Schibsted oli meie vabaduse tagatis.“) (lk.307). Järgneb uskumatu ohvrimeelsus: tuhat töötajat on nõus leppima kümneprotsendilise palgakärpega! (lk. 307) Ehk on seegi kinnituseks Kadastiku veendele, et Postimees nõuab tema ajakirjanikelt täit pühendumust: „Postimehes ei saa ilma südameta töötada.“ (lk. 308). Tol ajal seisab toimetus üksmeelselt kontserni ja ideelise kohakaasluse alusel ka Postimehe juhi seljataga. Ent ometi, 2012. aasta juunis käriseb Kadastiku ehitatud, hoitud, võidetud maailm: Schibsted otsustab ikkagi lahkuda Baltikumi meediaturult. Postimeestki ähvardab hülgamine turustiihia lainetesse. Kadastik pihib, et emakontserni otsus pani teda teist korda elus nutma (esimene kord oli 1968 Robert Kennedy mõrvaga seoses) (lk. 326 – 333). Järgmised kolm aastat püütakse päästa Eesti Meediat MBO (management by out, ettevõtte väljaost juhtkonna poolt) abil.  Kuid teist korda pulmad pruudi vanemate enda rahaga enam ei õnnestu. Kadastikku tabab stress, ootamatult avastatud haigus sunnib ta minema lõikuslauale. Ta pääseb kõige hullemast, aga eksistentsiaalsed mõtted võtavad võimust. Varemgi vaevanud „olla või mitte olla?“-küsimust kroonib tunnistus, „et /kui/ aeg on piiratud, siis tuleb hoolikalt, väga hoolikalt valida, millega ma õigupoolest tahan tegelda ja millega tasub tegelda.“ (lk. 347) Uue täisomaniku leidmine ning osaluse müük avab Kadastikule võimaluse jätkata rantjeena, keda ta küll olla ei taha. 2013. aastal tuleb romaanidebüüt, järgneb veel kolm romaani. Ta loodab jätkata ajakirjanduses ka kultuurikriitiku ja kolumnistina. Loodab... Inimesed satuvad elama ühes ajavööndis. Varasematel aegadel, kui ei reisitud massiliselt läänest itta ega tagasi, kulgeski kogu elu ühes vööndiajas. Vähem oleme mõelnud sellele, et isegi omaenda elus läbime erinevaid vööndiaegu. Meie sisemine kell mõõdab ühte, aga väline aeg esitab kohanemisnõudmisi või paiskab meid keeristese.  Need dissonantsid või koguni konfliktid sisemise kella ja ajavööndite (resp vööndiaja) vahel jätavad igal juhul jälje meie tegemistesse. Nii on läinud Mart Kadastikugagi, kelle elutööst Edasis, Postimehes ja Eesti Meedias on saanud tema exegi monumentum. Paraku, miski siin ilmas ei taga, et monumendidki varisevad ühel päeval kokku või asendatakse teistega. Ja siis jääb vaid mälestus. Kui seegi. 
