Meenutus. Hardoloogia
 Suurim kakelung, mis selle raamatu ümber käis, oli, kui Õie-Mari tuli järsku välja kilkega: appi, tolad, kes te kõik mu isast igasugust kokku mäletasite, pealkirja ju pole! No hakkas lõmpsi tulema, et vagatsejad läinuks sassi: ise tahavad veel sõbrad olla ja jauravad nagu kehval huumorivõistlusel.  Läks, nagu läks, mina jäin oma ettepanekutega hiljaks, nagu alati, aga raamat sai kena. Läheb ehk natuke Hardo sõprade sabade kergitamiseks, aga see, mida kamp temast mäletas, on huvitavamgi kui kõrge ja väärika enda ammused jutud. Kohe saba peale soola – mina olen kõige igavam mäletaja, võite rahus lugemata jätta.  Muidu kuuluta Hardo või kergelt prohvetiks, sõbrad headeks. Igaüks püüab ikka parimat ja krutskimat mäletada. Eks olnud ju silmapaistvalt sõnaosav meesterahvas. Rääkis peast ja nii soravalt, et jõua ainult üles tähendada, kirjavahemärgid ka kohe paigas. Kui sa ta muidugi kätte said, sest kõrge ja väärikas võis ka ootamatult kaotsi minna.  Juku-Kalle Raid võib sellest lähemalt rääkida. Ei, kord pani ta meeleheites KesKusi kokku klopsides isegi kirja oma vaevad autoritega. Läbiv teema, et lugu on valmis, saatsin juba ära, "valetab Aasmäe". Samas, kui ikka kirjutasid mälu ja diktofoni järgi maha, mis ta sulle viimati rääkis, saatsid mailile ja igaks juhuks ka sõnumi, et homses leheräbalas on Sinu nime all järgnev lugu, oli auväärne umbes veerand tunniga toimetuses. Saatis toimetaja õlle järgi ja kirjutas loole veel poole otsa. Oli siis teema mis tahes, Hardo oli õigusega kõndiv entksüklopeedia. Käis aga ringi ja teadis.  Õigus oli tal ju ka. Juba tihti, juba ammu. Oi, ta võis hurjutada ideed, et kõik Tallinna, siin on raha nagu putru. Seletas kohe ära, kuis kunstlikult odav elamispind tõmbab ligi odavat tööjõudu, kes, kui järjekordne majanduslik joomahoog majandusliku pohmelliga asendunud, endale rakendust ei leia, mureks muutub. Õel – võibolla. Hardo kiitis, muide, tasuta ühistransat ammu. Kirjeldades, kuis autostumine võib viia selleni, et sa näed üle tänava maja, kuhu sul on vaja minna, aga sa ei pääse sinna ilma autota. Kõndimist pole üldse ette nähtud.  Muidugi on raamat häbematult õhuke. Ega Hardot ära mahutagi. Hea, kui meeles on, kui selja tagant kostis: miks tööd ei tehta? Lugupeetav kohal, saab jälle huvitavat kuulata. Õige vastus küsimusele oli, muide: käsku ei ole!  Nüüd üle lugedes tulevad meelde lood ja palju vahvaid mälestusi. Oli ikka frukt. Kellega võis tõesti mistahes teemat arendada. Jooksid talle otsa, tabasid, et oled kell üheksa hommikul kruusi taga ja jutt käib, miks vormel ühte ja rüütliturniiri tegelikult vaadatakse või vaadati. Päris hulluks kiskus, üks jutt oli nii hull, et korratagi ei julge muidu kui ehk väga eraviisiliselt. Lõbus igal juhul. Kadestamisväärne elu, kahju, et nii palju küsimata ja arutamata jäi.  
