Arvustus. "Reisijad" on siiras armastusfilm avakosmoses
Pärast "Gravitatsiooni" ja "Marslase" edu on pisut teistsuguse hingamisega kosmoseseiklused moodi läinud. Nagu eelmainitud teosedki, on "Reisijad" natuke rahulikum, vaoshoitum. Ei saa öelda, et selle arvelt pompoossusest vajaka jääks: silmapaistvaid eriefekte ja võimsaid visuaale jagub hulgi, erineb lihtsalt üldine toon. Rõhutakse inimlikkusele, üksildustundele, mis avakosmoses nii möödapääsmatu on. Õigupoolest võis sarnast trendi alustada Stanley Kubrick, kui sai maha meistritööga, mil nimeks "2001: kosmoseodüsseia" – oma aja kohta uskumatu saavutus nii tehniliselt kui filmikunstiliselt. Kubricku šedöövrit praegu kinodes jooksva kraamiga võrrelda on vaat et pühaduseteotus, eriti kui kõne all vähe lõbusamat ja lihtsamat sorti "Reisijad", mitte näiteks taevani kiidetud "Kuu" ("Moon", 2009), aga mõningad tonaalsed sarnasused on eitamatud. Tõsi, "Reisijad" on sedalaadi rahulike kosmoseooperite seast üks astaatilisemaid ning rahuldab oma "kassahitilikkuses" ilmselt ka vähenõudlikumaid vaatajaid, kuid olemuselt jääb ta siiski lihtsaks ja inimemotsioonidele fokuseerituks.  Tihedamatele kinokülastajatele on lugu treileritest ilmselt juba selge: kõrgtehnoloogiaga varustatud kosmoselaev transpordib süvaunes reisijaid teisele planeedile, kui ühtäkki kaks neist, Jim ja Aurora (rollides fantastilised Chris Pratt ja Jennifer Lawrence – tõelised publikulemmikud), oodatust varem üles ärkavad. Nimelt on reisi lõpuni jäänud 90 aastat ning erilist põgenemisvõimalust horisondil ei paista. Kusjuures tegu jällegi sellise filmiga, mille puhul tundub, nagu reedaks reklaamklipp mõne minutiga praktiliselt terve süžee. Õnneks päris nii siiski pole ja sündmustiku olulisim konflikt – vastuolu, mis vaatajale korralikult mõtteainet pakub – avatakse alles teoses. Kuna tegelasi ongi ainult kaks, jääb äraütlemata tähtis osa filmi edust just näitlejate kanda. Erilisi üllatusi siin muidugi pole: Pratt on ebanormaalselt sarmikas (tõsiselt, selliseid everyman'e võiks ta minu poolest kasvõi igas filmis mängida) ja Lawrence samuti igati asjalik. Veelgi võluvam on nende omavaheline keemia: ma ei kahtle hetkekski, et nood kaks teineteise lähedust ka kaameraväliselt sama palju naudivad, kui filmist näha sai. Teose emotsionaalne mõjuvus on valdavalt Lawrence'i ja Pratti hiilgava koosmängu vili. Kriitikud pole "Reisijatest" erilisse vaimustusse sattunud – tean, et ujun selles mõttes natuke vastuvoolu –, kuid kahtlen sügavalt, et teose sõnum tavapublikust täielikult mööda läheb. Jah, see on kohati liiga lihtne, hetkiti ülemäära filmilik, mõni lahendus tuleb liiga kergelt kätte, aga sel on olemas südamlik siirus, mida Hollywood alati ei paku. "Reisijad" paneb vaataja naerma, üllatuma, muretsema, äkki isegi pisarat poetama, nähtu üle mõtlema. Lõpuks on see ikkagi armastusfilm; teos kiindumisest, reetmisest ja andestusest, mis lihtsalt juhtub aset leidma kosmoses. 
