Arvustus. Päikest täis kõle maa galaktika teises otsas
  "Imelike uute asjade raamatu" algus meenutab võrdlemisi triviaalset suhtedraamat. Tee lennujaama. Mees peab lahkuma komandeeringusse, naine jääb teda ootama. Ja tegelikult juba alguses hakkab Faber vaikselt järjest uusi kihte laduma. Pikkamisi selgub, et komandeering on sõna otseses mõttes missiooniga, kuna peategelane Peter ongi misjonär. Jumalasõna tuleb tal aga levitada kaugemal kui kellelgi eales varem. Suisa teises galaktikas, planeedil nimega Oaas. Põhimõtteliselt paistab, et tööpõld on küll kirjeldamatult kaugel, kuid erilisi probleeme ei paista ees ootavat – oaaslased on peaaegu kõik pühendunud kristlased ning valdavad paremal juhul kõigele lisaks suhtlustasandil inglise keelt. Kohale jõudes rõhub Peterit küll distants Maast ja kallist kaasast, kuid, olgem ausad – kui paljudele misjonäridele sellist võimalust ikka pakutakse. Oaas võtab ta vastu üldiselt sõbralikult, maalaste koloonias suhtutakse temasse kui tõsimeelsesse usumehesse, küll veidi võõristades, aga Peter ei lase end segada. Kunagise narkomaani ja vargana tunneb ta end veel eriti pühendununa, sest talle pakuti ju ainulaadset võimalust, otsekui tasuks muutunud elukommete eest. Mängus on midagi tohutut, kuid tundmatuse mõõt jääb endiselt konstantseks. Oaasi õhk on suhteliselt sõbralik ja niiske. Taeva toon on sügav, tume akvamariin. Juba esimesel avastusretkel paneb kohalik troopiline leitsak Peteri üleni leemendama. Atmosfäär on täis kahinaid. Kohalikud ei ole üldse sellised, nagu tulnukad olema peaksid. Või millised need tulnukad siis õieti olema peaksid? Ning kui järele mõelda, siis on ju Oaasis tulnukad tegelikult hoopis Peter ja teised maalased, kelle on seal asuvasse kolooniasse toimetanud salapärane ja piiritu mõjuvõimuga organisatsioon USIC. Kes on oaaslased ja miks just Peter välja valiti? Mis asju USIC ajab? Miks on Peterile lubatud oluliselt rohkem kui kaaskolonistidele? Miks just tema on nii tähtis? Küsimusi hakkab kuhjuma, vastuseid mitte. Side Maa ja naisega muutub ka lünklikuks, Maal on midagi täiesti valesti ning järjest hullemaks läheb. Faber loob meisterlikult haarava psühholoogilise trilleri atmosfääri, milles personaalsete küsimuste toel rulluvad lahti igavikulised; usk ja vahemaad muutuvad suhteliseks, tegelikult muutub kõik suhteliseks. Armastus, moraal. Lähedane saab kaugeks, kauge lähedaseks. Michel Faber on kirja pannud ülimalt realistliku fantaasia või siis fantaasiarikka reaalsuse. Tema loomingu puhul on alati keeruline öelda, kui lähedalt on see kõik tema isikliku eluga põimunud. Hollandis sündinud ja Austraalias üles kasvanud Faber elab ja kirjutab Šotimaal ning pole ime, et ta on end enamasti võõrana tundnud ning näiteks tema ilmselt kuulsaim, nullindate algul ka eesti keeles ilmunud groteskne tulnukaromaan "Naha all" põhimõtteliselt kajastaski autori enda kogemust Šotimaaga kohandumisel või pigem mittekohandumisel. Ega selles teoses tegelikult ka kõik ei selgunud, otse öeldes ei selgunudki seal eriti midagi, aga väga haarav ja rusuv lugemine oli, isegi vaatamata rohmakale tõlkele. "Imelike uute asjade raamatu" (originaalis 2014) puhul on võimalikud päris mitmed tõlgendused ja kuidagi ei saa mööda minna autori isiklikust tragöödiast. Romaani valmimise lõppfaasis suri vähki Faberi abikaasa ja toimetaja Eva. Naine, kellega ta elas koos 26 aastat ning tänu kellele medõeks õppinud Faber üldse kirjutama hakkas. Seda teost kirjutas ta kümme aastat ja sellesse mahtus nii esimene diagnoos, edutu ravi kui fataalne lõpplahendus ning päevaselge on, et kõik see ei saanud teost mõjutamata jätta. "See on kõige kurvem raamat, mida ma kunagi kirjutanud olen," tunnistas autor The Timesile antud intervjuus. Faber on korduvalt teatanud, et "Imelike uute asjade raamat" jääb tema viimaseks romaaniks ja on seni sõna pidanud.
