Anneli Tõevere: ajarännakud luules
"Nende lugude kirjutamine on teekond mitmes mõttes,” ütles autor ja lisas, et mõtles end eri paikadesse sajanditel, kus ta elanud ei ole ja lasi kujutlusel minna. "Ka kirjutamine on siin rännak, sest luuletust alustades ei tea ma, kuhu välja jõuan. On vaid aeg, koht ja isik, kes parasjagu räägib – kõik muu tuleb töö käigus." Anneli Tõevere kinnitas ka, et annab juhtimise vaistule ja riimidele, mis sünnivad. "Nii on üsna eriline elada kusagil mujal, teises ajas, teises nahas – see on tõesti huvitav. Kas see ka lugejatele midagi pakub, võin esialgu vaid loota." Avaldame neli luuletust: Pahlenite mõisas Palmses, kõigi pühakute päevalsuure näljahäda aastal 1807 No hästi – võin ju kanda uhket kleiti,kuid selle all ma raevust lausa keen!Kes rikkuse mu jalge ette heitis,ei otsusta siin, mida sellest teen! Ja praegu tahan – käsin! – toita rahvast – mul aida võti tooge jalamaid!Üks tünder vilja, ja veel sinki rasvastsaab iga pere, jah, just – aru said! Ma juba kuulsin talumeeste juttu:nad tahtvad tööga tasa teha kõik...Kuid kuidas taluma peaks laste nuttu,kel päevasöögiks rääsund leivalõik... Ei mina vaestelt lisatööd küll oota – et puhastaksid põllud kividest...Vaid tahan, et mu peale teaksid loota – ei ole rikkalgi nii kalk ju kest... Nii, käes on teeaeg... kus mu malelaud nüüd...Ja maalidagi tahtsin – sireleid.Siis rätsep kutsuge, et siidjat rüüdta kohendaks, jah, pitsjaid satse neid...   Karavellil Santa Sebastian, tagasiteel Sumatralt Hollandisse, laevaköögis28. augustil 1703 Ma täna hautan vürtsjat rupskipada – ja ärgu öelgu, et on vilets söök!Kui kärbsesurin – nende jutuvada,ja laga koristada paras nöök... Kuid ümberringi meri elab, õõtsub...Ja kodu kutsub – kaunis Amsterdam!Siis jäiseid tuuli tänavatel lõõtsub,kui maabume ja maismaal astub samm. Veel eile köögist laatsaret sai äkki,kui tüürimehel murdus roideluu...Too haav mul´ meenutas küll verist käkki – eks kaklus ikka – ehkki vannub muud... Kuis igatsen siin tihkjat flaami juustu...korinte, hanepraadi... võid! Ja mett!Ja aeda, mille taga kasvab puistu – sealt randa lä´en, kui näha tahan vett... Kuid La Coruñas tuleb teha peatus,et vööri tihtida – see hädatöö...Ja alles siis, kui see on korda seatud – suund kirdesse – oh, ootus hinge sööb... See leitsak roiutab siin prussakadki...“Kokk, püsti!” – Kapten ise siin – kui kõu...Näh, kõrbend lobi ette kanda saabki – või tuleb veel ehk mõni parem nõu...   Bretagne´is, Brocéliande´i metsa piiril, Fouesnanti laheni viival teelToussantil (pimedal kuul, hingedeajal) Sinkjaid varje, hahkjaid siluette.Eemalt kostub kulli huikav hüüd.Paju poetab lehti järvevette.Poolkuuöös näib kõik nii vahkjas nüüd. Keegi liigub maanteel, kuulen juttu...Kaarduv hekk ent varjab minejaid.Enne veel kui risttee vajub uttu,näen neid siiski (või ehk aiman vaid...). Ühtemoodi keebid, samm ja saapad.Ühtemoodi manav hääletoon.Üle õla üks mu poole vaatab...Justkui teaks, et peitun siin kui loom... Haaran kleidisabast, torman, vaarun,järve kaldal nõrken, katkeb jooks...Sammud nagu läheneksid – kaalun,millist häda see nüüd mulle tooks... Sinkjaid varje, hahkjaid siluettejärve pinnalt peegelduma lööb.Kõik on vaikne – kujutasin ettesünget salka võõraid poolkuuöös? Tasa hiilin heki veerest teele.Tume rada neeldub rohtu sealt.Nüüd vast alles ehmun silmad veele...Keegi kurja nõu siin nägi pealt... Hiilgab teispool ristteed helkjaid silmi,Kõlab ulg, siis teine, kolmaski.Keebi hõlm – jah! – kleepjas – on´s see ilmsi...takerdunud raagjais okstes siin... Ärkan. Päike tõuseb, ehkki kahjkalt.Päriselt kõik see ei olnud, ent...vaevu usun oma pilku ähmjat – vaibal voodi ees, näen, magab hunt! Päeval on ta taltsas, nurub süüa.Öösiti kuid metsa ajab mind.Mis mul teha muud, kui kaasa lüüa.Selline on nüüd mu elu hind...   Teel St Petersbourgi16. jaanuaril 1837 Nüüd juba peakski paistma linna kuma,ent tuisus vaevu näha võib siin teed...Kuis seda reisi alates nii rumalma olla sain, ja olen ikka veel... Kuid isa käsk mu jaoks ei olnud püha,ei aita ka, et ema nuttis vaid...Nii tulimegi üle jäätund luha – mu njanja, truu, ja Vanja – sedamaid. Kui maantee paistis, Vanka rakmeid seadis,ja loomi rahustas – et poleks sõit nii torm.Mu njanja vaatas mind – vaid tema teadis,kui võimatu seal näis mu elu karm. See mõisnik – Gussev – oma ihmjaid pilkeei suutnud vaigistada – neetud mees...Ja ema suurest õnnest soolas silke,kui ütles: varsti on too kosjateel... Ei kuulanud nad minu härdaid palveid,eks kauka raskus meelitas neid küll.Nii talveõhtuid möödus, külmi, kalbeid...Ja nüüd kesk tuisku rändan, kasuk üll... No ometi! Oh, laiad promenaadid!Ning katedraalid, turg ja uisuplats...Siin Neeva jäätund, kinni külmund paadid...Nüüd tunnen – olen jälle justkui laps... On vabadus nii ilus kui ka valus.Ja pole teada, mis saab edasi.Kas Marja Loštšina mind üldse talub, kui kerjusena ilmun sedasi... Jään lootma, mis mul teha, ehk kõik laabub – ja õnn siit pöördub veel kui võluväel...Jah, olgu, ennustame siis, mis saabub – ma mustlasele sirutan nüüd käe...   Anneli Tõeverelt on ilmunud luulekogu “Mesiniku tütar” (2015) ja novellikogu “Heade aegade lõpp” (2016).
