Arvustus. Rahu, valvel!
 Sõjatrummid tümisevad aina kõvemini. Millest annab tunnistust maarahva tänapäevaste sõjamälestuste ilmumise sagenemine. Näh, isegi muidu mõistlik mees Võrno pani mingi missioonikirjelduse kirja – pole küll lugenud. Eks neid ole mitut sorti, mitu taset. Või auastet. Mis ka loomulik, pindevillem näeb muud kui härra premjäärmajor, kes omakorda näeb muud kui feldmarssal-leitnant. Kanoniirid ei näe üldse midagi, sest istuvad ninapidi arvutustes, kirutud tagularahvas ahastab, kuhu on kadunud vagun saagot ja mis see saago ülepea on, mille normi väejuhatus just vähendada käskis. Viimasel aal neid kolm tükki loetud. Reameeste kirjutatud justniihärranahk oligi üks raport, et toit on tugev ja maitsev, kaebusi pole. Avalike suhete osakonna maniküüritud näpukesed vahtisid igast kolmandast reast, mis tegi tulemuse läägeks ja võltsimaiguliseks. Oli ühe vahva veebli villaseviskamine, mis küll tõsistest asjadest Aafrikas rääkis, aga igalt poolt vimkasid leidis ja lustiga edasi pajatas. Nüüd siis on kraad kangem, ehk härrade ohvitseride kirjapandu kah ära menetletud. Noriks nüüd alustuseks, aga ega väga julge. Mine neid upsereid – seda väljendit üritati ennesõjaaegses keeleloomes ohvitseri asemel käiku lükata – tea, pärast mingi kuri kutse postkastis. Vaat, taheti nentida, et väga täpselt, selgelt ja avameelselt kirja pandud, kuidas meie soldatid rahuvalvajateks õppisid, siis Liibanonis seda valvasid. Aastal 1996. Mõelda vaid, 21 aastat tagasi. Mõelda ennast sellesse aega tagasi, et üldse millelegi pihta saada. Mõelda – tavapärase pahatahtlikkusega – et kas salastatus aegus selle ajaga ja nüüd võib kompaniiülem Assoni teenistuspäeviku avalikustada. Päevik see on. Korralik, täpne, selge. Eks ole lugupeetav ju põlvkonnast, kellele Agu Sihvka ei ole aeg pluss toiduaine, vaid ikka kangelane. Endal kah imelik, aga kõlas justkui etteheitena, millena kindlasti mõeldud ei olnud. Jutt tundub võibolla natuke kuiv, härra ooberstleitnandil oli vist kirjutades tõsine nägu peas. Kukkuski välja ontlik aruanne ohvitseri argipäevast õppustel, missioonil, garnisonis. On ikka töö, segu lasteaednikust, õpetajast, võmmist, mis need peale ohvitseri veel vaimselt ja ihuliselt kurnavad ametid on. Eriti siis, ammu aega tagasi, kui kõik nii äraütlemata segane oli. Vaimustus, teadmatus ja rumalus kalpsasid käsikäes. Hästi palju saab teada, sest udutamist siin raamatus ette ei tule. Liibanoni ja ülepea Lähis-Ida kirevusest, erinevatest usulahkudest ja nende kommetest. Kuivõrd jaburavõitu mõnedki asjad kaitseväe poisipõlves olid. ÜRO bürokraatia vaimustavalt totratest ilmingutest. Eriliselt tahaks esile tõsta, et on viitsitud ära märkida tollaseid hindu Liibanonis kui siin, vaat, need kipuvad ülikiirelt ununema ja teevad raskeks aru saada, kummas suunas liikumine käib. Paratamatult on mõnigi lugu naljakas, tõsi, pahatihti süngelt naljakas. Lugemine tekitab tunde küll, et oled targemaks saanud. Et kes võiks seda kindlasti lugeda – eks need poisid, kes tahaks ise rahvusvahelist väejuhtimist õppima minna. Mina, tsivilistinäru, usun küll, et siin antakse tulevasest elust ja tegevusest selge pilt ette. Ka võiks see olla lugemisvaraks neile emadele, kelle alaealine meessoost huligaan hakkab 18 ligi jõudma ja, oh üllatust, pole lampjalgu, allergiat, astmat, pudelipõhiprille, täitsa terve noormees, kõlbab lipu alla küll. Peaks ära rahustama, et seal ei kohtuta inimsööjate, vaid täitsa tublide pealikega, kui nad vähegi Tõnis Assoni moodi peaks olema.
