Kaupo Meiel: vajadus looduskatastroofide järele
Selles, et Eestimaal sügiseti tuul möllab, vihma kallab ja merevesi tõuseb, ei tohiks midagi uudset olla, kuigi igal aastal tundub, et see tuleb üllatusena. Eesti asub looduslikult pigem vaikses kui tormilises piirkonnas ning tõeliselt suuri ja katastroofe toovaid orkaane siin ei sünni ja maa samuti nii ei värise, et hooned kokku kukuksid.Hoolimata looduskatastroofide poolest pigem vaesest kandist, näime nende järele siiski vajadust tundvat. Tavaline sügistorm, mis peabki pehkinud või juurtega kehvasti maa küljes kinni olevaid puid langetama, valdab kõigi meeli ja sellest võib lõputult rääkida, isegi kui suurt peale mõne maha kukkunud reklaamplagu või kummuli kukkunud vanapaberikonteineri rääkida ei olegi. Tormiteemalised artiklid, pildid ja videod lähevad meedias väga hästi müügiks ning vaatajate, lugejate ja klikkide arv tõuseb kiiremini kui tuul väljas puhuda jõuab.Isegi lumest, mis arvatavasti peagi kogu maa katab, suudame hea tahtmise korral eriolukorra välja meelitada. Ometi on lumised talvedki Eestimaal sama tavalised kui sügismarud, suvepäike või kevadine sulavesi.Lihtsam põhjus, miks siinsele maanurgale omane sügistorm või lumesadu populaarseks ja oluliseks muutub, on inimeste soov saada osa üldrahvalikust põnevast, kuid mitte otseselt ohtlikust vaatemängust. Tormituul on nagu laulupidu, aga sellest saavad kõik ühtmoodi osa. Tuul puhub ühtmoodi nii rikka kui vaese peale ja vihm suudab mõlemad võrdselt märjaks kasta.Mis puudutab põnevust, siis vähemalt alates 2005. aasta jaanuaritormist on väga populaarne tormiturism. Läbi tuulepuhangute sõidavad tormituristid autodega mere äärde lootuses kogeda midagi enneolematut ja võimast.Sageli, minnes ilmajaama ja päästeameti hoiatusi kuuldes alt, satutakse katastroofi asemel tavalisi öiseid laineid vaatama, kuid võimalust ei saa kasutamata jätta ja nii loodetakse, et ükskord tuleb see kõige vingem ja täiuslikum torm, mida ise saab meenutada ja millest veel aastaid lastele unejutte rääkida.Tormiturismi ja ilma demokraatliku suhtumise kõrval on loodusjõudude mõjul tõsisemgi aspekt. Kui esimene sügistorm, mis, olgu veel kord rõhutatud, on Eestimaal väga tavaline, jätab elektrita kümneid tuhandeid majapidamisi ja viib katused lendu uutelgi majadel, katkestab mobiililevi ja murrab linnades vanu puid, siis näitab see, kuivõrd kaitsetud me oleme.Elektritarbijal või mobiiltelefoni omanikul või lihtsal linnaelanikul on õigustatud ootus, et kõige vajalikumal hetkel ei jää tema kodu pimedusse ja halvimal juhul joogiveeta, et ta saab telefoni teel kauges metsakülaski välismaailmaga ühendust, et pehkinud pargipuu ei kuku tema autole.Lubadused, et elektrikatkestused likvideeritakse kiiresti ja nende esinemist vähendatakse, ei aita. Kui linnas lastakse lohakusest või mingist seletamatust sentimentaalsusest mõnel vanal puul oma elu ära kasvanuna ikka püsti jääda, siis ei aita tagantjärele tarkus inimest, kelle vara ja elu selle tõttu ohtu sattuvad. Mõne aasta eest ehitatud maja katus võiks ju tuulele vastu pidada ja jõe äärde tervisespordirada ehitades võiks ju veetõusuga arvestada.Kõik see kokku näitab, kuivõrd vähe hoolitakse tõsiasjast, millisel maal ja millises kliimas me elame. 2005. aasta jaanuaritormis kannatasid väga paljud rannikuäärsed majad, kuid käputäis neist pääses peaaegu muretult. Pääsesid majad, mis ehitati eelmise sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel, mil osati arvestada, et Eestimaa sügistalvel puhub tuul, sajab vihma, tuiskab ja tõuseb merevee tase.Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on  võimalik täispikkuses kuulata siin.
