Otsad kokku: valetamine
Valetaja paradoks on teada juba antiikajast ja on paras pähkel tänapäevalgi. Valetamine ise oli tuntud juba enne antiikaega ja kuigi ta nii kergesti paradoksini viib, ei ole küll ette näha, et ta lähemas tulevikus päris ära kaoks. Mõnikord öeldakse, et valet on lihtne ära tunda, sest valel on lühikesed jalad. Aga tegelikult ei ole see sugugi nii väga lihtne. Psühholoogiauuringud on küll tuvastanud peale lühikeste jalgade ka mitu muud märke, mille järgi valet tunda. Näiteks väidetakse, et vale võib olla see jutt, mille juures jutustaja endal nina puudutab.Tegelikult on vale seoseid ninaga märgatud juba ammugi. Tunneme ju kunstmuinasjuttu puuhalust tehtud poisist Pinocchiost ehk Buratinost, kellel valetades just nina pikemaks kasvas. Ja nüüd selgub veel ühest eriti värskest teadusuuringust, et valejutu jutustajal läheb nina lausa soojaks, arvatavasti seepärast, et sinna voolab verd juurde. Pinocchio-lool on seega tõsi taga, sest kõik mis soojaks läheb, kipub ka paisuma. Kahjuks ei ole valetaja nina kasvu silmaga näha ja ka nina soojenemine on nii väike, et selle tuvastamiseks läks Hispaania Granada ülikooli teadlastel tarvis peeni termograafilisi mõõteriistu. Igapäevaolukorras siis selle nipiga valetajat ei taba. Üks teine verivärske uuring jahutab samuti lootusi valet väliste vaatluste põhjal tuvastada. Selgub, et nii nagu harjutamine teeb meistriks igal alal, võib valetamise harjutamine teha meistriks valetamise alal. Ja üsnagi vähesest harjutamisest seejuures tihti piisabki. Ameerikas Northwesterni Ülikoolis lasti katseisikutel 20 minutit valejuttu harjutada ja pärast seda oli neid tõerääkijatest praktiliselt võimatu eristada. Valetamist peab, erinevalt tõerääkimisest, siiski eraldi harjutama, sest valetamine nõuab ajult suuremat pingutust. Tuleb ju korraga tegeleda kahe looga, ühte varjates, teist teeseldes. Sellepärast ongi lapse valetamist kergem ära tunda kui täiskasvanu valejuttu. Laps pole jõudnud veel nii palju praktiseerida. Mõnikord on aga nii, et saame küll väga hästi aru, et inimene üsna tõenäoliselt valetab, ja ka tema saab aru, et me saame aru, aga kinni pole ka kuskilt hakata. Selline jokk-olukord võib olla koomiline, kuid ka üsna frustreeriv ja ängistav. Üheksakümnendatel aastatel väitis ühe tollal vägagi tuntud kuritegeliku grupeeringu liige kohtus, et ebaseadusliku püstoli, mille omamises teda süüdistati, leidis ta lihtsalt sinililli korjates. Usu siis või ära usu. Ja sellisest irvitavast jokk-valest leiaks värskemaidki näiteid. Kuigi uuringud näitavad, et kõik inimesed mõnikord valetavad, tahame me siiski, et ühiskonnas valitseks ausus, puuduks pettus ja tõeväänamine. Tahame, et ausus ja tõe rääkimine oleksid igasuguses kommunikatsioonis enesestmõistetavaks eelduseks. Kui me seda enam eeldada ei saa, siis inimsuhted purunevad nagu klaas ja avalik sfäär närbub nagu tühi õhupall. Paljudki poliitikud on sattunud palju suuremasse skandaali just seejärel, kui nad esialgse, väiksema skandaali varjamiseks on valinud valetamise tee. Nii et õnneks tihtilugu ei tasu valetamine ära."Otsad kokku" on Priit Enneti aastalõpusari, milles ta vaeb erinevaid nähtusi. Kõiki kommentaare täismahus on võimalik kuulata SIIT.
