Pikad kosmosereisid tõstavad Alzheimeri tõve riski
Avakosmos on äärmiselt eluvaenulik paik. Kõrget energiat kandvad gammakvandid, Päikese poolt ilmaruumi kiirendatavad prootonid ja täheplahvatuste käigus vallanduvad kosmilised kiired võivad tekitada mitmeid probleeme alates viljatuks jäämisest ning lõpetades vähiga, kirjutas ERRi teadusportaal.Kümmekond aastat tagasi avaldatud uurimuses leiti, et tuhande päeva pikkune Marsi missioon tõstaks vähiriski 1-19 protsendi võrra. Neli aastat hiljem ilmunud töös leiti, et Marsi reisi vältel saadav kiirgusdoos oleks piisav, et tekitada vähk 10 protsendil meestest ning 17 protsendil naistest, kelle vanus jääb 25-34 aasta vahele.Maa elanikke kaitseb sellise ohtliku kiirguse eest tihe atmosfäär ja planeedi magnetväli. Nii efektiivse kaitsekilbi konstrueerimine kosmosesõidukite jaoks pole lihtsate killast. Maa lähistel rakendust leidvad õhukesed alumiiniumlehed kaitset ei paku. Kokkupõrkel prootonitest koosnevate kosmiliste kiirtega vallandub algsest isegi ohtlikum osakeste kaskaad. Seega tagab näiteks rahvusvahelise komosejaama elanike ohutuse hoopis plastikkaitse. Isegi nendest jääks pikematel reisidel vajaka. Kosmilistes kiirtes leidub teisi üliraskeid ja suure laenguga ioone (HZE).Viimaste kantav energia võib harvadel juhtudel olla kuni 10 miljonit korda kõrgem, kui Suure Osakeste Põrguti kiirendatavale osakestele antav. HZEd võiksid piltlikult läbistada kahe meetri paksusi tinaseinu. NASA kosmosekiirguse laboratooriumi teadlased otsustasid kontrollida, milline mõju säärastel osakestel elusorganismide kõrgemale närvisüsteemile oleks. Selleks pommitasid nad hiiri raud-HZEdega sarnases vääringus, kui neid kogeksid Marsile ning sealt tagasi lendavad astronaudid.Seejärel kontrollis Kerry O'Banioni juhitud töörühm hiirte kognitiivse võimekuse muutust kahe paradigma alusel. Nii keskkonnast kui ka helisignaalist tingitud hirmurefleks oli võrreldes kontrollgrupiga nõrgem. Samuti tundsid kiirgudoosi saanud hiired kehvemini uusi objekte ära. Hiirte aju lahkamine kinnitas, et selles oli hakanud kuhjuma beeta amüloidiks kutsutav ühend, mida seostatakse tihedalt Alzheimeri tõvega. Lisaks oli nõrgenenud elutähtis ajuverebarjäär.Ent huvitava asjaoluna ei leidunud ajus vaatamata veresoonte selgele põletikulisele reaktsioonile põletikust selgeid märke. Viimane näib viitavat, et põhilised kiirguskahjustused mõjutasid pigem näriliste keha. Samas tunnistab töörühm, et uurimust kimbutab sama probleem kui paljusid teisi kiirgusealaseid uuringuid. Hiired sai kogu kiirgusdoosi lühikese aja vältel, mil reaalsuses võtab võrdväärse doosi saamine avakosmoses parimal juhul aega mitmeid kuid. O'Banion spekuleerib,et inimkeha võib pideva madala kiirgusfooniga isegi teatud ulatuses kohaneda.
