Elken: Läänemere olukord veel väga hull ei ole
Rootsi läänerannikul proovib teadlane Anders Stigebrandt puhastada Läänemere vett, segades soolasemat vett õhurikkama veega ja uurib võimalust, et tulevikus pumbata hapnikku otse Läänemerre.Jüri Elken selgitas Vikerraadio saates "Uudis+", kuidas merevees hapnikupuudus tekib."Kui meil on vertikaalselt kihistunud veekogu, mis on enamasti juhul kui maismaalt tulev mage jõevesi ja soolane merevesi saavad kokku, siis magedam vesi jääb peale ja soolane alla ning nende vahele moodustub halokliin ehk soolsushüppekiht. Sageli see on nii tugev, et vesi vertikaalselt ei segune ehk kui ülemises kihis on hapnikku palju, sest ta on õhuga kontaktis, siis see hapnikurikas vesi niisama lihtsalt alumistesse kihtidesse ei jõua. Kui hapnikurikast vett juurde ei tule ning kui ülemises veekihis tegutsev fütoplanktkon sureb loomulikku surma ja surnud rakud langevad allapoole, siis lagunemise käigus nad tarbivad hapniku ära ja seetõttu seal halokliini all tekibki hapnikupuudus."Elkeni sõnul peab merre soolast vett juurde voolama, sest soolane vesi on hapnikurikas. "Aga kui soolase vee juurdevool on takistatud või on hapniku äratarbimine suurem kui see hulk, mis alumisse kihti juurde tuleb, siis ongi meil tegemist n-ö surnud tsooniga, kus ükski elusolend, mis hapnikku vajab, ei suuda enam eksisteerida. Surnud ala on ühelt poolt perioodiliselt või ajas muutuv ala, aga paraku kui meil viimase paarikümne aasta jooksul on Põhjamere vee suured sissevoolud vähenenud ja samas on mere eutrofeerumine ja toitainete sissekanne maismaalt kasvanud, siis tõesti hapnikku tarvitakse kiiremini ära kui ta juurde jõuab tulla," selgitas ta.Elken rääkis, et Stigebrandti idee hakata hapnikku otse merepõhja pumpama ja vett segada, on inspireeritud kalakasvatuse võtetest ja sagedane merehaldamise tehnika väikestes lahesoppides, kuid Läänemere puhul on olukord palju keerulisem. "Läänemeri on suur ja analoogilised teoreetilised arvutused, mida Stigebrandt oma kolleegidega tegi, ütlevad, et Läänemere halokliini alla oleks vaja pumbata vett koguses, mis on umbes 2/3 kõigi jõgede voolust, mis tulevad Läänemerre. See on tohutu kogus."Elken märkis, et tema pooldab suure süsteemi nagu Läänemere olukorra parandamisel esmalt reostuskoormuse piiramist. Ka Stigebrandti oponendid väidavad Elkeni sõnul, et suure Läänemere mastaabis ei ole kõik tagajärjed ettenähtavad ning seetõttu on väga riskantne suuremastaabilist hapnikurikka vee pumpamist ette võtta. Lisaks on see väga kallis.Elken kinnitas, et kõik Läänemere äärsed riigid on huvitatud mere puhastamisest ja korrashoidmisest. "Uuemad reostusmõju arvutamise metoodikad näitavad, et kuivõrd vesi käib Läänemeres ringi, siis et saada näiteks Rootsi või Soome rannikul paremat vee läbipaistvust on vaja hoopis rohkem reovett puhastada Poolas või mõnes teises piirkonnas. See unistus on ammu kõrvale jäetud, et laseme igal pool ainult destilleeritud vett merre ehk lõpmatult palju vett puhastada ei ole ka mõtet. On optimaalsed määrad, et meri toimiks normaalselt," selgitas ta.Elken lisas, et üks indikaator, mis näitab, kas meri on heas või halvad olukorras, on see, kas inimesed tahavad mere äärde minna või mitte. Kuna Eestis käivad inimesed palju mereääres, siis see tähendab tema sõnul, et olukord ei ole veel väga halb. "Ta on murettekitav, aga tegelikult ei ole veel väga hull."
