Erik Puura: põlevate tuhamägede jahtumine kestab aastasadu
Miks poolkoksimägi üldse süttis?Kohtla-Järve põlengu algpõhjus on aastakümnete taguses mõtlematus tegevuses. Näiteks praegu tekkivad põlevkivitööstuse jäägid (kas või tuhk, mis tekib uute tööstuslike protsesside käigus - näiteks Enefiti või Petroteri tehnoloogiad) kindlasti ise süttida või põleda ei saa, sest sisaldavad väga vähe orgaanikat.Kui me räägime poolkoksist, siis teatud keemiliste protsesside tulemusena (kaltsiumoksiidi hüdratiseerumine, kaltsiumsulfiidi oksüdeerumine) on poolkoks võimeline kuumenema, aga see kuumenemine vee aurustudes põhimõtteliselt lõpeb. Poolkoks ise ei ole selline materjal, mis võiks süttida.Probleem on selles, et need minevikus kuhjatud mäed võivad sisaldada mida iganes: sinna on paisatud teisi orgaanilisi tööstusjäätmeid, on ladestatud olmejäätmeid, isegi Kohtla-Järve reovesi tuli mõnda aega poolkoksimäe jalamile. Praegu toimuv on mineviku väga halva praktika tagajärg. Kusjuures me ei tea täpselt, mida nendesse mägedesse on paigutatud.Nii et pole teada, mis seal täpselt põleb?On tõenäoline, et vähemalt ühe komponendina on iseeneslikult süttinud madalakvaliteediline põlevkivi või selle tööstusliku tootmisprotsessi praak, mis on koos teiste jäätmetega sinna paigutatud. Aga võib-olla on tegemist mingite teiste orgaaniliste tööstusjääkidega. Või nende kombinatsiooniga. Seda me võime praegu ainult spekuleerida.Kuumenemine on teada juba väga pikka aega. 2006. aastal läbi viidud põhjalik uurimine selgitas välja kuumenemiskolded ja tehti kindlaks ka eralduvate gaaside koostis. Projekt, mida seal praegu tehakse, nägi ühe eesmärgina ette ka seda, et nõlvade muutmisega laugemaks ja mäe katmisega haljastusega piirataks kuumenemiskollete esinemist ja levikut.Selline ilus eesmärk oli kirja pandud, aga realiseerus kõige suurem risk.Kas mäe korrastusprojekti läbiviija on käitunud ettevaatamatult, et suurim risk on realiseerunud?See on hea küsimus.Varem mäes olevad orgaanilised ained lihtsalt kuumenesid. 2006. aastal selgitasime välja, et eralduvate gaaside temperatuur ei ületanud kusagil sadat kraadi. Nii et tegemist ei olnud põlemisega. See on võrreldav orgaanika süütamisega ahjus - kui ahju ukse kohe sulgeme, on materjali süüdata raske. Kui natuke õhku ikkagi sisse pääseb, siis oksüdeerumise intensiivsus sõltub sellest, kui kõrge on korsten. Järsu nõlvaga märgi ongi käsitletav ahjuna, millele küljelt pääseb õhk sisse ja harjalt gaasid välja. Kui me nõlva madalamaks teeme ehk korstent pealt madalamaks lõikame, peaks teoreetiliselt protsessi intensiivsus vähenema.Antud juhul aga juhtus see, et "korstna" mahalõikamisega jõuti välja ahju endani. Siis võtsid ahjus toimuvad protsessid hapniku juurdepääsul väga kiiresti põlengu mõõtmed. Sõltuvalt sellest, kui palju seal seda ohtlikku materjali on, kipub põleng ka levima.Kuid missuguste indikaatorite alusel ja kui kiiresti oleks pidanud ära tundma, et seda "korstent" alandades tungitakse "ahjuni" välja? Kuna oli teadmata, mis materjal seal sees on, ei ole ka otsest kriteeriumi, mida jälgida.Võib-olla tehti töid pisut liiga tempokalt ja kuumenemiskollete peal oleks pidanud pinnase eemaldamist aeglasemalt läbi viima ja temperatuuride muutusi jälgima. Aga see on tagantjärele tarkus.Igatahes teame me, et kui poolkoks ise oleks süttimis- ja põlemisohtlik materjal, lõõmaks juba ammu kogu mägi. Siis oleks tegemist maailma ulatusega keskkonnakatastroofiga. Antud hetkel räägime me ikkagi lokaalsetest kolletest ja toimuv on võrreldav prügila põlenguga lokaalselt ühes piirkonnas.Mainisite, et 2006. aastal sai väljuvate gaaside koostis määratud. Milline see oli keskkonna ja inimeste tervise seisukohalt siis ja kas see võib põlemise käigus muutuda?Juba 2006. aastal tehti kindlaks, et kuumenemiskolletest väljuvad väävelvesinik, lisaks dimetüülsulfiid ja nn BTEX-gaasid (benseen, tolueen, etüülbenseen, ksüleen). Vastav informatsioon on kogu aeg olnud kättesaadav ka keskkonnaministeeriumi kodulehelt. Loomulikult on need gaasid kõik keskkonnale ohtlikud ja need protsessid on kestnud aastakümneid.Hea küsimus on, missugune on olnud nende mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Kõik sõltub kontsentratsioonidest ja kogustest. Kui keegi inimene roniks sinna põlemiskolde peale ja neid gaase otseselt sisse hingaks, oleks see suure tõenäosusega väga tervistkahjustav, kui mitte surmav - jällegi sõltub kõik gaaside kontsentratsioonist ja mõju ajast.Keskkonnaministeeriumi järeldused selle kohta, et põleng ei ole ohtlik, põhinevad ilmselt arvamusel, et eralduvad kogused on nii väikesed, et segunedes muu õhuga langevad nende kogused kiiresti alla ohutusnormide. Piirkonna välisõhu seire aruandes perioodist 22.12.2011 - 25.06.2012 torkab silma arvukalt vesiniksulfiidi (H2S) piirnormi ületamisi seirepunktides. Poolkoksi ladestult pärinev H2S moodustab seirepuntides kogu mõõteperioodil mõõdetud vesiniksulfiidi saastevoost hinnanguliselt küll vaid 9 protsenti, kuid võimalik negatiivne mõju inimeste tervisele ongi selles piirkonnas tingitud erinevate saasteallikate koosmõjust ning poolkoksimägedel on selles oluline osa.Mis puutub põlemise käigus toimuvasse, siis põhimõtteliselt eraldub kõrge temperatuuriga põlevast koldest gaase, kus põlemisprotsess viib CO2 moodustumiseni, mis on põhimõtteliselt isegi ohutum kui eelpool loetletud ohtlikud gaasid. Samas on see selles mõttes spekulatsioon, et põlemiskolde tekkega tõuseb laiemal alal temperatuur ja kahjulikke gaase võib eralduda väljaspool otsest põlemiskollet suuremalt alalt.Kui kaua selline poolkoksist ja muudest ainetest kokku kuhjatud kokteil põlemis- ja kuumenemisohtlik püsib?Me räägime aastakümnetest ja -sadadest. Kui ma kunagi uurisin Sompas üht läbinisti põlenud aherainemäge, siis avastasin, et veel kakskümmend aastat pärast põlengu lõppu oli temperatuur selles 30 meetri kõrguses mäes üle 200 kraadi.Kohtla-Järvel on mäed muidugi väga suured ja hetkel põleb sellest siiski väga väike piiratud ala. Eelkõige oleks vaja aktiivseks põlengust jagu saada ja leppida sellega, et kõrgenenud temperatuuri madaldumine kestab aastasadu. Alternatiiv oleks kogu see materjal välja kaevata ja ülikuumana ära viia, aga see on kohutavalt kallis ja keeruline ettevõtmine.Kuidas olukord kontrolli alla saada?Peamine, mida oleks vaja teha, on hapniku juurdepääsu piiramine. Täiesti mõttetu oleks sinna hakata puhast vett pumpama. Kuna seal on tekkinud ka kustutamata lubi, siis suurem osa veest läheks selle hüdratiseerimiseks, mille tulemusena eralduks veelgi energiat. Vajaminevad vee kogused oleks kolossaalsed ning lisaks põhjustaksime täiendavat veereostust.Pigem võiks põlemiskoldesse pumbata näiteks vee ja tuha segu, vesi oleks lihtsalt tuhka transportivas rollis ja tuhk võiks sulgeda tekkinud tühimikud, praod ja vaba pooriruumi.Lisaks tuleks isoleerida nõlvad, mille poorsest pinnast praegu õhk läbi pääseb. Lõpuks tuleks mõelda selle peale, et luua kate, millega mäenõlv kaetaks. Ning seirata tuleks seda ala ilmselt aastakümneid.
