Salm: riigimetsa erastamine tõukaks selle veel nukramasse seisu
RMK puhul on tegemist mõneti vastuolulise organisatsiooniga, mille ülesandeks on muu hulgas lisaks metsade majandamisele ja riigimetsa külastamise korraldamisele pandud ka looduskaitselised tööd riigi maadel. Metsa majandamisest võtab riik omanikutulu, looduskaitselitse tööde jaoks ootab RMK raha riigieelarvest ja Euroopa Liidu toetustest, osa looduskaitsetöid tehakse ka RMK enda tuludega.Looduskaitseliste tööde maht riigimetsas eeldatavalt suureneb: äsja valitsuses kinnitatud looduskaitse arengukavas  on seatud eesmärgiks taastada aastaks 2020 ümmarguselt 10 000 hektarit kuivendusest rikutud sood, tagada elupaikade ökoliigiline sidusus, hooldada 45 000 hektarit poollooduslikke kooslusi (mida on pea kaks korda tänasest enam) jpm. Raiete mahus osas on aga prognoositud nende vähenemist järgmise 20 aasta jooksul neljandiku võrra.Samas kulude plaanitakse rajada 400 kilomeetrit metsateid ja korrastada kuivendussüsteeme 15 000 hektaril iga-aastase maksumusega 20-25 miljonit eurot. See tähendab täiendavat kulu.Raiemahtude vähenedes ja tee-ehitusse ja kuivendusse tehtavate investeeringute hüppeliselt suurenedes suurenevad metsade majandamise kulud ja tõenäoliselt väheneb lähiaastakümnetel omanikutulu.Sellises olukorras paneb laenude võtmisest ja börsile viimisest rääkimine ("Riigi nälg dividendide järele tõukab RMK-d börsi poole", EPL, 30. juuli) küsima, miks peaks laenuandja või börsikaupleja olema huvitatud lisaks ka RMK kuludest, mis seotud looduskaitseliste töödega, mis veelgi vähendavad rahalist kasumit.Vaatamata keskkonnaorganisatsioonide protestidele võttis riigikogu eelmisel aastal vastu metsanduse arengukava, mis näeb ette avaliku sektori rahade kasutamist ulatuslikeks kuivendus- ja teetöödeks. Positiivse poole pealt näeb metsanduse arengukava siiski ette, et riigimetsamaa peab moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti maismaast.Positiivne on see siiski tingimustel, et metsa ressurss ei vähene, raiemahud on kaua ühtlased ja metsade kasutusest tulenevad keskkonnamõjud on minimeeritud. Paraku on nii RMK ise, keskkonnateabe keskus kui ka riigikontroll andnud hinnangud, et raiemahud lähiaastakümnetel vähenevad, mis näitab, et RMK tegevus ei ole olnud jätkusuutlik ressursi pikaajalise majandamise mõttes.Samuti läheb praeguse majandamise jätkudes halvemaks vanametsast sõltuvate liikide olukord. Vanade tulundusmetsade kadumine või nende pindala vähenemine vähendab aga kaitsealade sidusust ja omakorda ka kaitsealade võimet säilitada ohustatud liike.RMK plaan metsakuivendust ja teede rajamist oluliselt lisada paneb küsima, miks ja mida plaanitakse. Nii riiklik looduskaitsepoliitika, RMK enda metsakuivendussüsteemide majandamise strateegia kui ka RMK-le omistatud säästva metsanduse FSC standard välistavad uute kuivendussüsteemide rajamise. Samas säilib RMK-l JOKK-võimalus rajada uusi teid aladele, kus metsa pole senini raskete masinatega kätte saadud, ja justkui tee osana nii ka uusi kraave rajada.Vaatamata kenadele lubadustele paberil, liigume nii siiski edasi Skandinaavia mudeli poole, kus majandusmetsast kui liikide elupaigast enam ei räägitagi, vaid arutletakse nukralt selle üle, kas kaitsealadele jäänud metsakildudel üldse õnnestub ohustatud liike säilitada.Lisaks küsimusele, miks peab avalik sektor võtma RMK-lt ühe käega raha ning teise käega taas selle sinna tagasi panema, püsib endiselt küsimus, kui jätkusuutlikeks võib hinnata praeguse RMK juhtkonna tegevusplaane.Ehk peaks RMK näol olema tegemist organisatsiooniga, mis metsade majandamise tuludest katab talle pandud ülesanded, sealhulgas tagab ohustatud liikidele elupaigad ja inimestele võimaluse riigimetsas puhata? Sellisel juhul oleks ka RMK ise huvitatud sellest, et metsa liigne raiumine ja kuivendamine ei tekitaks lisakulusid elupaikade taastamise vajaduse näol.Autor on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees.
