Nobeli keemiapreemia läks Robert Lefkowitzile ja Brian Kobilkale
Retseptorite tööpõhimõtete parem mõistmine aitab välja töötada efektiivsemaid ravimeid, kirjutab teadus.err.ee. Robert Lefkowitz alustas oma eksperimentides rakkude retseptorite otsingutel radioakiivsuse kasutamist 1968. aastal. Selleks aheldas ta erinevate hormoonide külge joodi radioaktiivse isotoobi. Kui hormoonid end nendega seotud retseptorite külge aheldasid, kasutas ta viimaste leidmiseks radioaktiivse kiirguse allikat - joodi. Nõnda avastatud retseptorite hulgas oli muuhulgas adrenaliini retseptor, mida tuntakse ka ?-adrenergilise retseptori nime all. Lefkowitz suutis koos kolleegidega selle uurimisel esmakordselt täpsemalt mõista, kuidas rakud keskkonnamuutustele reageerimiseks vajalikku infot vahetavad.Brian Kobilka liitus töörühmaga 1987. aastal ning asus otsima inimese genoomist üksikut geeni, mis ?-adrenergilist retseptorit kodeerib. Vaatamata sellega seotud raskustele võimaldas selle leidmine töörühmal viimaks geeni uurida. Viimase analüüsil selgus, et adrenaliinile reageeriv retseptor on äärmiselt sarnane retseptoriga, mis silmas valgusele reageerib. Leid osutus murdepunktiks - teadlased mõistsid, et leidub terve rida retseptoreid, mis on sarnase ehitusega ja funktsioneerivad sama põhimõtte alusel.Tänasel päeval tuntakse seda G-valkudega seotud retseptorite perekonnana. Samuti on leitud pea tuhat geeni, mis kodeerivad retseptoreid, mis reageerivad näiteks histamiinile, dopamiinile, serotiinile, kui ka valgusele ja lõhnamolekulidele. Rohkem kui pool kõikidest ravimitest mõjutavad rakke just G-proteiinidega seotud retseptorite vahendusel.Eelmisel aastal suutis Kobilka töörühm esimest korda tabada täpse momendi, mil ?-adrenergiline retseptor adrenaliini mõjul aktiveerub ja rakku signaali saadab.
