Loodusesõbrad nõuavad suurtele vääriselupaikadele paremat kaitset
Metsa vääriselupaigad on põlismetsaliikide varjupaigad majandusmetsade vahel, kus ohustatud või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on  suur, teatas fond.Metsaseadus määratleb alates 2009. aastast vääriselupaika kui  kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajavat ala.  Vääriselupaigad vaadati üle põhiliselt 1999-2002 aastal, mil  nende määratlus  oli väärtuspõhine ning kehtis ka seitsmest  hektarist suuremate alade kohta.Seadusemuudatuse tõttu puudub üle  seitsme hektari suurustel vääriselupaikadel juriidiline staatus ja ELF  otsustas esitada Keskkonnaministeeriumile ettepanekud konkreetsete  väärielupaikade kaitse alla võtmiseks.Riigimetsas on vääriselupaikade kaitse korraldatud metsaseaduse ja FSC standardiga, erametsades on vääriselupaikade kaitse üles ehitatud vabatahtlikule lepingule, kusjuures kui metsaomanik soostub oma metsas leiduvat vääriselupaika kaitsma, siis hüvitab riik talle saamata  jäänud tulu.Paraku ei suuda tänane skeem siiski vääriselupaiku  piisavalt hästi kaitsta, ELFi hinnangul oli 2010. aastaks raietest  kahjustatud 6,1 % inventeeritud vääriselupaikadest.Looduskaitse alla võtmise ettepanekuid on esialgu tehtud 88 ala kohta 2039 hektaril. Kõige enam ettepanekuid on esitatud Saaremaal, kokku 33 ala 739 hektaril. Praeguseks on ettepanekud tehtud Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa, Pärnumaa, Raplamaa, Viljandimaa, Võrumaa ja Põlvamaa kohta.Ettepanekud on koostamisel veel Tartumaa, Jõgevamaa, Põltsamaa, Ida-  ja Lääne Virumaa, Järvamaa ning Harjumaa kohta. Enamik alasid paikneb  riigi maal, Saaremaal jääb siiski palju ettepanekuid ka eramaadele.Vääriselupaiga tunneb ära selle järgi, et seal kasvab jämedaid või väga vanu puid, leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, metsa all lamab palju jämedat kõdupuitu. Vääriselupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast või põlismetsale sarnanev vana mets, aga ka põline puisniit või puiskarjamaa või hoopis üksik puuhiid. Metsaomanikud raiuvad tulu saamiseks haiged ja kuivanud ning raieks sobiva jämedusega puud maha enne, kui nad jõuavad loomulikult raugastuda ja surra.Seetõttu ei leia põlismetsadele omased linnud, loomad, seened, samblikud, samblad ja putukad majandatud metsast sobivaid elupaiku ja me tunneme neid kui ohustatud ja haruldasi liike.
