Hapnikupuudus paiskab segi Lõuna-Eesti järvede ökosüsteemi
Tartumaal registreeriti kalade nn ummuksisse jäämist Elva linnas Verevi järves ning Nõo vallas Suur-Karujärves. Neist on leitud surnud kalu, teatas keskkonnaministeerium.  Samuti on ummuksis alla 1,5-meetrise veetasemega Kalli ja Leegu järv Emajõe Suursoos, kus see on aga pea iga-aastane nähtus. Sarnaseid teateid on ka Põlvamaalt Solda ja Orava järvede kohta. Järve toitelisust ja sügavust arvestades jäävad esimesena ummuksisse rohketoitelised, kõrge orgaanilise aine sisalduse ja aeglase veevahetusega madalad järved. Kõige vastupidavamad on suured ja sügavad järved.  Madalate järvede ummuksisse jäämine on valdavalt looduslik protsess, mida peatada ei saa. Küll aga aitavad seda veidi leevendada jää lumest puhastamine ja jäässe aukude raiumine, kuid eelkõige reostamise lõpetamine.  Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku tavaliselt kogu ummuksis järve kalastik. Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi, peamiselt hukkuvad peenkalad nagu särjed ja väikesed ahvenad. See suurendab oluliselt nende peamise toiduobjekti, zooplanktoni hulka, mis viib omakorda mikrovetikate hulga vähenemiseni. Tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning järve üldise seisundi paranemine - nn looduslik biomanipulatsioon. Kui aga nende muutuste järel ei jää järve piisav hulk röövkalu, siis kasvab peenkala hulk kiiresti ja endine olukord taastub. 
