Harjumaal diagnoositi harvaesinev nakkushaigus tulareemia
Tulareemia puhul on tegemist ohtliku nakkushaigusega, mida kannavad edasi  pisinärilised või  putukad (puugid, sääsed), teatas tervisekaitseinspektsioon. Haiguse võib saada näiteks  nakatunud hiirte või rottide poolt saastatud toitu süües, kokku puutudes seisva veega, milles on ujunud või hukkunud haige loom või  näriliste väljaheitetolmu sissehingamisel (näiteks heinateol). Inimeselt inimesele nakkus ei levi.Haiguse tekitaja Francisella tularensis võib sattuda inimese organismi läbi nahavigastuse, sääse või puugi hammustuse, saastunud toidu või ka olme teel. Haiguse sümptomid sõltuvad suuresti nakatumise vormist, kuid alati kaasneb nakatumisega kõrge palavik, millele lisanduvad nahavigastuse korral mitmesentimeetrise läbimõõduga mädapaised, toidu kaudu nakatumisel tugevad valud kõhus või kopsuvormi puhul kopsupõletik. Haiguse peiteperiood on 2...7 päeva. Haiguse kulg on pikk ja raske, muutes inimese mitmeks kuuks töövõimetuks.Alates 1946. aastast on Eestis tulareemiat diagnoositud kokku 37-l juhul. Suurim meil asetleidnud tulareemia puhang jäi aastasse 1996, mil Prangli saarel haigestus 24 arvatavalt sääskedelt nakkuse saanud inimest. Rohkem on tulareemia tuntud ja levinud põhjamaades, kus möödunud aastal diagnoositi Soomes 475 ja Rootsis 241 tulareemia nakkust. Suurim nakatumiste laine jääb neis maades tavaliselt augusti- ja septembrikuusse.Tervisekaitseinspektsioon viib igal aastal läbi seireprogramme looduslike tulareemiakollete avastamiseks. Tulareemia kolleteks loetakse piirkonnad, kus elutsevad nakatunud loomad või putukad. Selliseid koldeid on avastatud 1986. aastal Läänemaal Nõval ja Raplamaal Jädiveres, 1996 aastal Harjumaal Prangli saarel, 1998. aastal Saaremaal Iides ning viimati 2001. aastal Hiiumaal Leigris, Tartumaal Kastres ja Lääne-Virumaal Uljala-Põdrusel. Hilisematel aastatel uusi looduslikke tulareemiakoldeid avastatud ei ole.Tervisekaitseinspektsioon soovitab tulareemia nakkuse ennetamiseks  kasutada looduses viibides putukatõrjevahendeid, mitte tarvitada lahtiste veekogude vett või vajadusel see kindlasti läbi keeta, kaitsta toiduaineid näriliste eest, vältida heinatolmu sissehingamist ning pöörata tähelepanu näriliste tõrjele elu- ja abiruumides.
