Rain Kooli: meediajuht kui hokitreener
Mis parematesse ajakirjanikesse puutub, siis sel rindel on Postimehes tegutsema asutud. Alanud nädalal asub Postimehe peatoimetaja asetäitjana tööle kaks aastakümmet Eesti Ekspressi teinud Sulev Vedler ning Postimehe foto- ja videotoimetust hakkab juhtima seni Äripäevas töötanud fotograaf Erik Prozes. Mõlemad on Eesti ajakirjanduses Tegijad suure algustähega. Viimastel aastatel ongi olukord meedias suhteliselt stabiilne püsinud. Buumiajast tuttavat ajakirjanike üleostmist erinevate meediakontsernide poolt pole märgata olnud ning liikumine, nii palju kui seda on võinud täheldada, on toimunud pigem erameediast rahvusringhäälingu suunas. On huvitav näha, kas Postimees on nüüd alustanud laiemat hankimiskampaaniat ning kui agressiivseks see muutub. Seoses selle kõigega olen aga juba nädala jagu mõtteid mõlgutanud selle üle, mida ühe toimetuse komplekteerimine üldse tähendab ning milliseid omadusi see nõuab meedias juhtival kohal töötavalt inimeselt. Endaga on mul pilt selge – olen kolmel korral oma elus töötanud keskastme meediajuhina ja kolm korda on kohtu seadus. Tänaseks tean, et mul puuduvad selleks vajalik loomus ja isikuomadused. Minu professionaalsed oskused ja erialane nauding ei ole seotud inimkoosluste kokkupanemise, administreerimise või eelarvete väljatöötamisega, isegi mitte kellegi töölepanemisega nii-öelda minu käe järgi. Mis siis, et sellega võivad kaasneda ka võimsad kollektiivse õnnestumise ning isikliku tunnustuse hetked. Tegelikult tundub mulle, et meediajuhi töös on üsna palju jäähoki- või jalgpallitreeneri tööga sarnaseid elemente. Tuleb leida andekad ja töökad mängijad, tuleb nad oma meeskonda meelitada, tuntumatele neist tuleb selleks piisavalt maksta, seda tuleb aga rahastajatele piisavalt põhjendada jne jne. Aga tuntud ja andekad mängijad ei taga veel midagi – iga hoki- või pallitreener teab rääkida, et hea meeskonna koostamine, treenimine ning kokku mängima saamine eeldab lisaks ala tundmisele ning eel- ja argitööle ka päris palju psühholoogia taju. Sest mängijaid tuleb motiveerida, neid oma meetodite ja eesmärkide õigsuses veenda ja nad soovitud suunas liikuma panna. Ja lõpuks eeldab edu ka lihtsalt õnne – sest sa võid põhimõtteliselt kõik õigesti teha, aga miski selles kokku pandud unelmate viisikus ikka ei toimi. Või lammutab vastane oma käikudega su hoolikalt üles ehitatud mänguplaani. Mingi võistlus Eesti karikale oleks meediamajade vahel justkui lahti läinud. Jään põnevusega ootama, millise treeneri meetodid osutuvad pikema aja peale tulemuslikemateks – meie Viktor Tihhonovide või Herb Brookside.
