Toomas Alatalu: Sotši-vastane kriitika sumbub Putini piirilepingu särasse
Ehk siis – USAs jagati nii positiivset kui negatiivset teadet. Kodus Eestis vaatas aga igast meediaallikast vastu vaid negatiivne jutt. Pilt muutus eriti rabavaks, kui leidsin 24. jaanuaril avaldatud teate välisminister Urmas Paeti kutsumisest 18. veebruariks visiidile Moskvasse, et alla kirjutada piirileping. Välispoliitilise mõtlemise seisukohalt pidanuks see tähendama pööret, ent õige tulistamine alles algas – üksteise võidu hakati nõudma peaminister Ansipilt Sotši sõidu ärajätmist. Hea on, et sellele kõigele tuleb nädala pärast järsk lõpp Eesti-Vene rahulepingu – piirilepinguid kahe riigi vahel saab ka ju nii nimetada – allakirjutamisega Sotši olümpiamängude ajal. Teisisõnu toimub just olümpiamängude mõtte ja traditsioonidega kooskõlas olev poliitiline sündmus, mida pole ammu olümpiamängude ajal toimunud ning mida Vladimir Putin loomulikult oma propagandas kasutamata ei jäta. Saavutus missugune: olümpiamängud mitte ainult ei toimu Venemaal, vaid nende ajal reguleerivad ka peokorraldaja ja tema naaber lõplikult omavahelised suhted! Selge see, et tegu on tubli panusega rahvusvaheliste suhete teooriasse ja praktikasse ning ikka eeskujuna. Pealegi annab see Putinile suurepärase võimaluse rehabiliteerida end selle eest, et alustas 2008. aastal Pekingi olümpiamängude avapäeval sõda sissetungiga Gruusiasse. Tasub meenutada, et toona tituleeris Kreml sõda osavalt „rahule sundimiseks“ (prinuzdenije k miru). Sedapuhku sundimist ei olnud, ent Eesti diplomaatia mängiti järjekordselt taktikaliselt üle. 2005. aastal Moskva poolt tagasi pööratud piirilepingu ratifitseerimisprotsess käivitus uuesti 9. oktoobril 2012. Käivitus parajalt arusaamatult, sest grupp riigikogu liikmeid lähtus lihtsalt Venemaa välisministri Sergei Lavrovi vastusest ühe üliõpilase küsimusele ehk siis andis selgelt märku, et meiepoolne valu lepingut teha on suur. Lõpptulemus on igal juhul säärasele algusele vastav: Eesti osa olid vaid järeleandmised ja sundstsenaariumi järgimine. Eesti pool püüdis algusest peale jätta muljet, et lepingute uus allakirjutamine võib toimuda Tallinnas. Tegelikult oli see naiivne jutt, sest Moskva on kõik piirilepingud peale Vene-Hiina esimese piirilepingu (2004) ja Vene-Aserbaidžaani piirilepingu (2010) kirjutanud alla kodus. Kuna allakirjutamisest eelmise aasta lõpul asja ei saanud, pidi loogika peatselt ütlema, millal suurriik seda teha üritab. Reaalsus on see, et kogu Euroopa Liit ja kogu muu maailm tervitavad üksmeelselt Eesti-Venemaa piirilepingute sõlmimist olümpiamängude ajal ja sellest saab suur eeskuju järgnevate olümpiamängude aegadeks. Kuna kõigi Sotši kriitikute käitumine näeb selle hetke kätte jõudes eriti kilplaslik välja, siis ehk oleks neil aeg maha rahuneda.
