Urve Eslas: kes on veidrik ja mida temaga peale hakata
Teaduslik teadmine ja täielik kindlus on risti vastupidised asjad. Teadusele on omane kõhklus, sest uus avastus võib eelmised kummutada. See teeb – või vähemalt peaks tegema – teadlase üsna ettevaatlikuks millegi väga kindlalt väitmisel. Critchley leiab, et inimestevahelises kommunikatsioonis peaks kõhklust asendama tolerantsuse printsiip. Teise arvamus võib minu oma ümber lükata, ja mõlemad peaksid lubatud olema. See eeldab aga kahte asja: teine peab olema minust erinev ja ta peab olema samal ajal ka minuga võrdne. Sellist olukorda, et need mõlemad korraga kehtivad, ei ole ajaloos just eriti sageli ette tulnud. Ehkki selles suunas on liigutud. Inglise alternatiivroki bändil Radiohead on laul pealkirjaga Creep, mis eesti keeles tähendab veidrikku. Laul räägib kellestki, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Laulu edu põhjus (vähemalt kui uskuda kriitikuid) olla see, et end vahel veidrikuna tundmine olla midagi universaalset, inimesele üldiselt omast. See tuli mulle meelde, kui Euroopa Komisjoni kultuurikomitee hiljuti taas kogunes Euroopa tuleviku üle arutama. Koos olid sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik neist on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Veidrik ei ole enam keegi teine, veidrikud on kõik, aga mitte kambakesi, vaid igaüks oma moodi. Kui mõelda, kuidas on arusaam sellest, kes õigupoolest on veidrik ja mida temaga peale peaks hakkama, kultuuriajalooliselt muutunud, siis saab eristada vähemalt nelja etappi. Läbi pea kogu kolonisatsiooniperioodi leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt Natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Aga kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, rahvusest, kultuurist või isiklikest omapäradest sõltumata, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele olid neonatsistlikud liikumised, nagu Kuldne Koidik Kreekas, Londoni ja Pariisi mässud. Inimesed ei ole rumalad, neile ei ole mõtet luisata, kui nad iga päev erinevusi näevad. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, avastati lõpuks, et oleks taibukam tõdeda ilmset. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oli palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav. Sõdu on peetud enamasti rikkuse või võimu pärast. Revolutsioone on tehtud enamasti õiguse pärast olla erinev. Kui mõelda, siis õigus erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub. Sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Mõni revolutsioon on aga üsna väike, kuid see-eest väga tõhus. Arvatavalt sai eile 90-aastaseks karupoeg Puhh, Christopher Robini mängukaru, kes 1924. aasta 13. veebruaril, toona küll mr Edwardi nime all, lasteluuletuses esimest korda üles astus. Raamatus „Maja Puhhi salu servas“ ilmub Puhhi maja juurde järsku keset ööd veider loom, kes näeb kentsakas välja ja käitub ka kentsakalt. Veidrik, ühesõnaga. Paar peatükki ja palju üleelamisi hiljem seisavad Christopher Robin, Puhh ja Notsu sillal, vaatavad, kuidas jõgi voolab ja on lihtsalt vait. Ja siis sünnib sillal selline mõttevahetus. „Tiiger on tegelikult ikka täitsa,“ ütles Notsu viimaks pikkamisi. „Muidugi et on,“ oli Christopher Robin sellega päri. „Tegelikult on kõik täitsad,“ ütles Puhh. „Nii ma igatahes arvan. Aga ega mul vist õigus ei ole,“ lisas ta veel igaks juhuks otsa. „Muidugi on,“ kostis Christopher Robin. Kui uskuda John Williamsit, briti kirjanikku, on too veider väikse aruga karu teinud selleks, et maailm veidi sõbralikum paik oleks, enam kui kõik eetikafilosoofid kokku.
