Rain Kooli: ajakirjanduse koorekiht
Hokihullud soomlased tahtsid oma koondise esimest olümpiakohtumist jälgida ja kuna kõige mugavam võimalus selleks on veebiülekanne, siis seda ka kasutati. Tampere linnavalitsuse palgal on aga 15 000 töötajat ja kuigi kõik neist loomulikult Soome “lõvide” ülesastumist ei vaadanud, piisas osastki. Linna it-osakond oligi sunnitud laiali saatma teate, kus paluti olümpiamänge interneti teel jälgida kusagil mujal kui tööl. Aga see anekdootlik sissejuhatus oli ainult anekdootlik sissejuhatus. Tegelikult oleme me praegu märkimisväärsete sündmuste lävepakul. Ja ma ei pea siinkohal silmas Kaur Kenderi püüdlust teha oma viimase nädala blogipostitustes kõik, et osutuda Hans H. Luige rahastatava oivalise ajakirjanduse preemia vääriliseks. Pean hoopis silmas pisut tsunftilikku ettevõtmist nimega aasta ajakirjanduspreemiate jagamine. Eestis jagab neid ajalehtede liit ning tänaseks on juba valitud välja aasta ajakirjaniku, Bonnieri preemia, aasta uudise, arvamuse, olemusloo ja noore ajakirjaniku nominendid. Bonnieri preemia laureaat kuulutatakse välja juba selle nädala neljapäeval, ülejäänud 28. veebruaril. Kuna igaüks võib nominatsioonide ja nendest sündivate rõhuasetustega ise ajalehtede liidu kodulehel tutvuda, ei peatuks ma nendel pikemalt. Küll aga tahan ma võrdluseks välja tuua, milliseid teemasid on tunnustatud põhjanaabrite ajakirjanduspreemiate nominatsioonidega. Soomes jagab preemiaid väga erinevate meediamajade, väljaannete ja kanalite esindajatest koosnev žürii ning ka kategooriad on Eesti omadest pisut erinevad: aasta ajakirjanik, aasta lugu ja aasta ajakirjanduslik tegu. Aasta ajakirjanikuks on seekord nomineeritud kolm inimest: vabakutseline Eeva-Liisa Hynynen, kes on žürii hinnangul teinud väga põhjalikku ja kvaliteetset traditsioonilist ajakirjandust, avades lugejatele sotsiaal- ja tervishoiureformi tagamaid; ajalehe Hufvudstadsbladet Venemaa korrespondent Anna-Lena Laurén ja ajalehe Helsingin Sanomat mitmekülgne autor Saska Saarikoski. Aasta loo preemia valitakse samuti kolme nominatsiooni hulgast. Sel aastal on üks neist ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artikkel “Vanaisa oli nats”, mille autor Katarina Baer kirjutab oma vanaisa eluloo tõukel kogu Euroopa süngest ajaloost, süütundest ja indiviidi valikutest. Teine lugudest on paljastus pikaaegsest sissemurdmisest Soome välisministeeriumi arvutivõrku ning kolmas – ja ma pean ütlema, et meeldivalt erinev – ulatuslik artikkel arktilise piirkonna elust, poliitikast, loodusest ja tööstusest, mis põhineb ajakirjaniku ja fotograafi kuu aja pikkusel laevareisil piki Kirdeväila. Aasta tegu on aga see kategooria, mille preemiaid Eestis välja ei anta ja on seega ehk meediast huvitunud inimestele kõige põnevam. Aasta ajakirjandusliku teo nominatsiooniga tunnustati seekord Soomes kolme projekti, mis on kõik väga paeluvad. Kriisi? Crisis? on võrguväljaanne, mille on loonud 11 fotograafi ja 11 kirjutavat ajakirjanikku ning mis käsitleb soome, inglise ja pildikeeles erinevaid kriise kokku kümnes riigis. 5-eurone hind tasub end kuhjaga ära ja kriis pole selles väljaandes sugugi vaid kole kannatuste rada. Long Play on samuti võrguväljaanne, mille on loonud ajalehest Helsingin Sanomat lahkunud kogenud uurivad ajakirjanikud ning millel õnnestus oma väga korralikul taustatööl põhinevate lugudega käivitada üks läinud aasta pikematest avalikest diskussioonidest Soomes. Kolmas aasta ajakirjandusteo nominent on aga Soome avaõigusliku ringhäälingu Yleisradio projekt “Me teame, kus sa elad”. See käsitleb väga mitme kandi pealt internetis vohavat verbaalset viha kõigi teisiti mõtlejate suhtes. Sellised teemad ja teod on siis põhjanaabrite läinud aasta koorekiht. Ning kui kahel pool Soome lahte nomineeritu kõrvutada, siis sealne pilt on pisut kirevam, rahvusvahelisem ja sügavamalt kaevavam kui siinmail.
