Koalitsiooniriigid, sealhulgas ka Eesti, on süütutele Guantánamo vangidele selja keeranud
Zakir on endine Guantánamo kinnipeetav. Neli aastat veetis usbeki rahvusest mees maailma kurikuulsaimas vanglas, kuni ta 2006. aastal vabastati, sest selgus, et ta on süütu. Ent USA võimude poolt ametlikult õigeks mõistetud Zakir elab Albaanias, sest see oli ainus riik, mis nõustus tema ja ta pere vastu võtma. Elu Usbekistanis oleks kord juba terrorismikahtluse alla sattunud mehe jaoks võimatu. Zakir töötas elektrikuna ühes Afganistani külas, kui ta arreteeriti, kahtlustatuna, et kuulumises terrorivõrku. Tõendeid polnud, aga mees paisati masinavärki, millel tagasikäiku polnud. Selgub, et Zakir on üks paljudest alusetult Guantánamosse sattunutest. "Pealtnägija" loo tegemise hetkel võinuks Guantanamo 166 vangist 86 kohe vabaks lasta, sest nad vahistati eksikombel ja on süütud. Kuid nii hämmastav kui see pole, seda ei saa teha, sest eksvange pole kusagile panna. See on – nagu ameeriklased ise nimetavad – Guantanamo limbo ehk lõks. Kõik algas 2002. aaasta 11. jaanuaril, kui nn sõda terrori vastu oli veel värske. Esimene Afganistanist saabunud transport maandus Kuubal asuvas Guantánamo sõjaväebaasis. Koht valiti, sest see on USA kontrolli all, aga ei asu Ühendriikide territooriumil. Lennukist väljusid varjud, keda esitleti kogu vaba maailma vaenlastena, hullematest hullematena. 12 aastat hiljem möönavad isegi mõned projekti omaaegsed osalised, et see kõik oli üks suur viga. Kolonel Lawrence Wilkerson oli George W. Bushi valitsuse välisministri Colin Powelli parem käsi ja evis juurdepääsu vangistatute toimikutele. Wilkersoni sõnul oli ta veendunud, et need inimesed saadeti Guantánamosse, sest nad olid samasugused kui Khalid Sheik Mohammed, et nad olid osa al-Qaida ajust ning teadsid kavandatavatest rünnakutest. Väärkoheldud pole siiani vabandust kuulnud "Kui aga nägin Guantánamosse saadetud vangide hulka, muutusin rahutuks. Hakkasin aru saama, et meil polnud vähimatki aimu, miks need mehed seal olid," rääkis Wilkerson. Probleem oli, et vange võeti paljuski alltöövõtu korras. Ameeriklased loopisid lennukitelt miljoneid lendlehti, milles lubati rikkalikku tasu kinnipüütud al-Qaida käsilaste eest. See tekitas aga hoopis inimjahi, kus jänkide kohalikud sõjapealikest liitlased – kes pahatihti ei erinenud ise palju bandiitidest – tõid kohale suvalisi või lihtsalt tülikaid inimesi. Lühidalt – sellest sai äri, kus ühe kinnipeetava eest – sõltumata, kas tema kohta oli õieti tõendeid või mitte – maksti peo peale keskeltläbi 5000 dollarit. Ameeriklased olid Wilkersoni sõnul seisukohal, et kui vangid on pärit kriisipiirkonnast, siis peavad midagi teadma. "Nad viibisid külades, Mazar-i-Sharifis, Kandaharis, Kabulis, nad olid kusagil ja järelikult pidid valdama informatsiooni. Nad tuli üle kuulata, et luua hiigelsuur andmebaas. Siis selgub kindlasti midagi ja see aitab meil sõja võita." Zakiri sõnul ei huvitanud ameeriklasi üldse, kas kinnipeetav on süüdi või süütu. "See on mind alati imestama pannud. Meid ei vangistatud mitte sellepärast. Nad kordasid väsimatult: "Anna meile rohkem infot." "Me pole kunagi tunnistanud, et eksisime. Mitte kunagi. Mitte ametlikult, mitte avalikult. Me ütlesime, et ei piinanud. Me valetasime," tunnistab kolonel Wilkerson. Ta lisas, et ameeriklased pole kunagi vabandanud nende ees, keda jõhkralt koheldi. Kokku lennutati teisele poole maakera erivanglasse 779 erinevates riikides kinni nabitud meest, mõned neist alaealised. Paar aastat hiljem, pärast intensiivseid ülekuulamisi, vabastati neist 600 ja saadeti võimalikult vaikselt kodumaale tagasi. Kuid on hulk süütuid, kes jäid lõksu, keda ei saa nende enda turvalisuse huvides kodumaale saata, aga keda ka ükski teine riik – USA ise kõige vähem – oma pinnale tahab. Üks selline on Nabil Hadjarab, alžeerlane, kes sattus Guantánamosse 21-aastaselt ja on nüüd 33. Ta tunnistati vabastamiskõlbulikuks juba 2007, kui vaid leiduks riik, kes ta vastu võtab ja kus teda kohe maha ei tapeta. Meeleheitliku protestiaktsioonina alustavad sadakond vangi, Nabil nende hulgas näljastreiki. Nabili advokaat Cori Crider lendab kohale, erandkorras saab loa kaasa minna ka televisiooni võtterühm. Spetsiaalne lend mereväebaasi Kuubal stardib kolm korda nädalas Floridast Fort Lauderdale'ist. Crider meenutas, et tema esimesel lennul Guantánamosse oli lennuk advokaate täis, kõik tulid klientidega käsilolevast protsessist rääkima. Nüüd ei lenda peale Crideri Guantanamosse enam ükski advokaat, sest aastate jooksul on kõik võimalused ammendatud. Enam pole ühtki juhtumit, mille saaks kohtu ette viia. "Advokaadina saame veel vaid poliitikuile survet avaldada," lisas Crider. Võttegrupp siseneb territooriumile, mis on olnud Nabili ja tema saatusekaaslaste kogu universum juba tosin aastat. Seda hetke ei valitud juhuslikult. Valvurid loodavad, et aovalgel ja palvuse ajal ei märka näljastreiki pidavad kinnipeetavad külalisi. Avaneb värav, kust on näha kambrid. Igal uksel on vangi number ja foto. Valvurid patrullivad lakkamatult. Hoolimata palvusest märkab üks kambriasukatest mõne minuti pärast kaamerat ja kulutulena levib rahutus kogu plokis. Raevu valatakse välja trellidele ja kongiustele... Sõdurid reageerivad silmapilkselt. Külalised eskorditakse välja. Sõdurid kärutavad tagasi toitu, mida vangid keeldusid söömast. Kestab näljastreigi sajas päev, aga käsk on, et keegi ei tohi surra. Seetõttu on valvuritel uus ülesanne – sundtoitmine nina kaudu vooliku abil. Peale spetsiaalse toitesegu ja abivahendite, on selleks kohale toodud 40 sanitari ja arsti. Kui valvurid on vangi tooli külge kinnitanud, võetakse painduv ja oliiviõliga kokku määritud voolik, mis juhitakse nina kaudu kehasse. Seejärel vajutatakse vangi kõhule, et õhk eemaldada, ning valatakse voolikusse vett, veendumaks, et see ei lähe kopsudesse. Cori Crider sai Nabiliga rääkida, aga ei tohi reeglite järgi jutuajamise täpset sisu pressile avaldada. Küll saab ta kirjeldada oma kliendi seisundit. "Tema nahk on muutunud kollaseks, ta on kurnatud välimusega. Meie kohtumise ajal ei jaksanud ta pead üleval hoida. Aeg-ajalt suutis minuga rääkida, siis vajus lauale kokku. Talle on tohutu pingutus kaks tundi ainult istuda ja minuga rääkida," ütles Crider. Ükski riik ei taha eksvange vastu võtta Et Guantánamo vange – ükskõik kas süüdi või süütuid – peeti liiga suureks turvariskiks, võttis USA Kongress vastu seaduse, mis keelab mistahes endise Guantánamo vangi toimetamise USA pinnale. Seetõttu on Barack Obama valitsus sunnitud paluma teisi riike tegema midagi, mida nad ise ei tee. Mike Williams USA välisministeeriumist möönab, et see on sama raske, nagu püüaks araablastele liiva müüa. Kuidas läbirääkimised tegelikult käivad, sellelt kergitab pisut saladuskatet Wikileaks, mille kaudu lekkisid tuhanded ameeriklaste diplomaatilised kirjad. Näiteks soovitas Saudi Araabia kuningas ameeriklastel varustada vangid vabastamisel mikrokiibiga. Tema sõnul on see tõhus moodus, mida ta testis oma hobustel ja jahikullidel. Kuveidi siseminister pakub radikaalsemat lähenemist, öeldes ameeriklastele otse: "Laske neil surra." Prantslased võtsidki ühe eksvangi erandkorras vastu, aga eurooplasi takistab üks suur probleem. Kui üks Schengeni osaline riik võtab vangi vastu, saab isik terves Euroopas vabalt liikuda. Järelikult peavad eksvangi vastuvõtmisega nõustuma kõik leppega ühinenud maad. Wikileaksi dokumendid näitavad, et Obama esindajad üritasid auku pähe rääkida ka näiteks Portugalile ja Eestile. 2007. aastal vabastatud Zakir jõudis lõpuks Albaaniasse, aga tema vabadus oli näiline. Albaania võimude poolt mehele antud pass on tegelikult aegunud. Kuus aastat pärast vabastamist pole usbekk ikka veel tööd leidnud. Ta saab valitsuselt iga kuu 400 eurot toetust ja tasuta korteri. Aga kauaks? "Nagu mu elu ei kuuluks enam minule. See korter ei kuulu mulle. Valitsus võib selle iga hetk tagasi võtta. Elan hirmus, et see võetakse ära ja mul pole enam midagi," ahastas Zakir. "Mul pole enam kodumaad, pole pidepunkte. Ma ei kuulu enam kuhugi," resümeeris ta. Tegelikult nõustus Eesti algul Guantanamo vange vastu võtma. Kinnitamata andmetel käisid 2009. aastal meie ametnikud isiklikult kohapeal vaatamas üle nelja vangi, keda ameeriklased tahtsid meile anda. Kaup jäis siiski lõpuks juriidilistel põhjustel katki. Veel selle nädala alguses kinnitasid ametnikud "Pealtnägjale" üle, et Eesti seisukohad pole vahepeal muutunud.    
