Kaja Kärner: mis on Eesti uued sihid?
Me kõik oleme sellist hinnangut kuulnud ja mitte väga kauges minevikus. Aga millal ja mis puhul?Õige! See oli Sirbi peatoimetaja kiire ja jõulise vahetuse aegu, kui SA Kultuurileht nõukogu sai suunised Kaur Kender tööle võtta. Suurema mäsu käigus hakkas kostma ka seisukohti, et kultuurilehe peatoimetajat võib ja peabki vahetama, aga nii ei tehta. Ja napilt kolm kuud hiljem tegi Reformerakond seda jälle – leppis oluliste ametikohtade jaotuses isekeskis kokku ja suurel osal avalikkusest ei jää muud üle, kui näpuga vibutada, et nii ei tehta. Oleme oma selle nädala arvamustes, intervjuudes ja pikkades ümarlauasaadetes lähtunud tõenäosusest, et president annab uue valitsuse kokkupaneku ülesandeks Siim Kallasele. Lõputud arutelud kombinatsioonide üle – kes liitub uues valitsuses kellega, kes ministritest valitsusse sisse, kes välja ja millistel tingimustel – pakkus lõppeval nädalal vastuvõtukleitide teemale lehe- ja eetrimahu poolest väärilist konkurentsi. Täit kindlust pole tulevase valitsuse asjus ka Reformierakonna enda sees: kuuldub variante alates sellest, et kõik senised ministrid jätkavad kuni vastupidiseni – et Siim Kallas loobub kõigist Ansipi valitsuse noorema põlvkonna ministritest ja toob valitsusse oma meeskonna (siin torkab jälle pähe võrdlus Sirbi-looga: Kaur Kender tuli uljalt toimetusse oma meeskonnaga), ainult et keegi ei oska arvata, kes võiks selles Kallase oma meeskonnas olla. Praegu, umbes nädal enne ametlikke erakondadevahelisi konsultatsioone, pole mõtet arutada, mitu ministrikohta Reformierakond võimalikule partnerile usaldab, keda võtab, keda jätab ja mis valemiga hääled Riigikogus kokku saadakse. Tähtsam kui tulevaste ministrite nimed ja häältega kauplemine peaks olema avalik arutelu selle üle, mis on Eesti uued sihid, kuidas neid saavutada ja kui palju Eestil uute sihtmärkideni jõudmiseks raha on. Teiseks: kuhugi tagaplaanile on taandunud Kaja Kallase nõudmine, et inimesed, kes on teinud vea, peavad võtma vastutuse (ta mõtles siin eeskätt oma parteikaaslasi). Asjata tahaplaanile. Reformierakonna uuelt esimehelt ootame erakonna sisedemokraatia euroopalikku läbipesu. Ja kolmandaks vajab muutust see üleolevus, millega parlamendierakonnad vabakondadesse suhtuvad. Kui Andrus Ansip ütleb, et ta ei loe 20 ühiskonnategelase üleskutset riigi paigalseisu murdmiseks, sest allakirjutanute hulgas on inimesi, keda ta ei usalda, siis kuulen allakirjutanutelt vastuseks, et nad ei kuula valitsust, sest seal on poliitikuid, keda nad ei saa usaldada. Sõnasõja rindejoon on õhus selgelt tunda, ainult barrikaadid ongi veel puudu. Kui Siim Kallasel peaks õnnestuma tuua Eestisse uut poliitilist kultuuri ja panna üksteist kuulama küll Eestit kui euroopalikku riiki sihiks pidavaid, kuid justkui erinevaid keeli kõnelevaid kogukondi, liikumisi, mtü-sid ja erakondi – ning mitte ainult kuulama, vaid ka üksteise arvamusega arvestama –, siis saame paigalseisust liikuma. Ootused on hetkel suured, ka mitme paigaltammuva reformi suhtes.
