Toomas Alatalu: müüdid Krimmist
Esimüüt on mõistagi Krimmi „ajalooline kuulumine Venemaale“. Pilt saab klaariks niipea, kui meenutada Vene riigi hilist tekkeaega ja laienemisi 18. sajandil. Siis langesid Venemaa kätte (läänes) esmalt tänased Eesti ja Läti (1721), seejärel Poola-Leedu-Valgevene-Ukraina (1772, 1793, 1795) ja Krimm (1783). Kõik vallutatud alad – sõltumata selles, kas oli tegi riigi või n-ö asumaaga - jagati kubermangudeks nii, et isegi väiksest Eestist „jagus“ kolmele kubermangule (Eesti, Liivi ja Narva koos ümbrusega Jamburgi). Krimmis oli aga teadu eelnevalt Tšingis-khaani järglaste juhitud Khanaat (1441-1783), mis oma hiilgeaegadel hõlmas kogu Musta mere põhjakallast tänasest Moldovast Kubani jõeni välja. Kui Krimmi poolsaare ehk siis tänase Krimmi autonoomia pindalaks on 26000 ruutkilomeetrit, siis Krimmi Khanaadi valdused hõlmasid kuni 300000 ruutkilomeetrit ja suuremal osal sellest moodustati Katariina II korraldusel Uus-Vene ehk Novorossiiski kubermang (1796-1802, mil jagunes Hersoni ja Jekaterinburgi kubermangudeks), kuid selle kõrvale ka 62000 ruutkilomeetrine Tauria kubermang, millesse kuulus ka Krimmi poolsaar. Mõistagi toetas värske valduse kohene Novorossiiskiks kuulutamine mulje loomist, et tegu ongi Venemaaga ja sinna asustatud kolonistid (ka Euroopast) võtsid üle vene keele, ent Krimm oli sellest mängust väljast nii Tauriana kui Krimmina. Peamine põhjus – seal elasid ja hoidsid oma asupaigast kümne küünega kinni moslemiusulised tatarlased. Täpsemalt sealt mittelahkunud tatarlased, sest julm kohtlemine ja ebaõiglus sundis paljusid võõrsile veel 18. sajandi lõpul. Venemaa ametlikuks osaks oli Krimm vaid aastail 1921-54 ja muutus sõna otseses mõttes venelikuks mais 1944, kui sealt deporteeriti Uzbekistani, Kazakstani ja Marimaale kõik 200000 krimmitatarlast. Kui neile lisada veel sõja alguses küüditatud 55000 sakslast ja tatarlaste järel välja saadetud bulgarid jt, siis kaotas Krimm 300000 inimest, kellede asemele toodi põhiliselt venelasi. Kui nüüd mainida, et tatarlaste linnadeks olid (soovitan lugeda kasvõi 1937.a. ilmunud Bolshaja Sovetskaya Entsiklopedia 35. kõidet, kus vastav andmestik kirjas) Alushta, Balaklava, Bahkcissarey, Jalta, Sudak – nõuka aja kuulsaimad kuurortlinnad, mida ka tuhanded eestlased külastasid ja seda, et tatarlastel lubati Krimmi tagasi tulla alles 1989.a., siis ehk hakkab Krimmis käinuil tekkima ettekujutus, millist tükki ajaloost suudeti varjata tervelt 45 aastat ja kauemgi! Näiteks BSE 1953 ja 1972.a. väljaannetes krimmitatarlasi lihtsalt pole! Enne tatarlaste käekäigu kirjeldamist veel Krimmi üleminekust Ukraina koosseisu, mida nüüd serveeritakse toonase kompartei juhi ja poolukrainlase Hrustsovi žestina Ukrainale. Arvestades tollaseid olusid ei pandud seda pigem tähele, sest kõikjal sõltus kõik nii või teisiti Moskvas tehtud otsustest ja kuna Krimmi sai pääseda vaid läbi Ukraina, siis ei tekitanud Krimmi kuulumine Ukrainale mingeid vaidlusi. Olukord muutus kardinaalselt aga Nõukogude impeeriumi lagunemisel, millele eelnes – nagu öeldud 1989.a. – krimmitatarlaste probleemi tunnistamine (selle meelde tuletamiseks julgesid tatarlased püstitada isegi telgid Moskva Punasele väljakule) ja järsku tundsid end uutes rahvusriikides avastanud kümned tuhanded seni privileege nautinud venelased end ebamugavalt ja üks osa neist ruttas tagasi oma kodumaale. Krimmi uusasukad olid aga täiesti erilises olukorras, sest – Nõukogude võim oli juba lubanud kõigil ülejäänud Stalini repressioonide ohvreil kodukanti tagasi pöörduda veel 1950-60ndatel, ent mitte krimmitatarlasi! Isegi perestroika pidi oma suure avalikustamise jmt. juures jõudma oma lõppu, et ajaloolise õigluse küsimus ka krimmitatarlaste jaoks tõusetuks.  Kuna taasloodud Ukraina Vabariigi võimud on algusest peale rõhutanud riigi kuulumist Euroopasse ja seal kehtib Nõukogude impeeriumis olnuist teistsugused arusaamad omandiõigusest ja muust, siis oli suhteliselt lihtne kallutada Krimmi uusasukaid Venemaale tuginemise kasuks. Seda toetas taas osavalt kasutusele võetud müüt Krimmist kui Venemaa ajaloolisest osast ja mõistagi kõlasid Krimmi uusasukate kõrvus meeldivalt kõik Venemaa kaasmaalaspoliitika-jutud. Nagu teada, on Ukraina kui uus riik oma arengus pikalt vindunud, ent kui lõpuks jõuti lõpliku otsustamiseni – kas minna Euroopa Liidu suunas või mitte ning puhkes sisepoliitiline kähmlus, oli Krimmi separatistidel ehk end Venemaaga otseselt siduda ja sealt ka õiguslikku kaitset saada soovijail suhteliselt lihtne arvukas mass endi ja sissetunginud Vene sõdurite taha saada, mida ka telepilt paraku tunnistab.  Tatarlastest veel niipalju, et juba 1917. aasta suvel asusid nad oma võimuorganeid looma ja 26.12.1917 kuulutati välja Krimmi Rahvavabariik. Jaanuaris 1918 likvideerisid bolshevikud selle riigi, kuid pärast järgnenud tormilisi pöördeid kuulutati 18.10.1921 välja ikkagi Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja kuigi tatarlased moodustasid 1936.a. kõigest 23% selle elanikkonnast, oli see tatarlaste riik – kõik juhtivad ametid kuulusid 1921-44 (peale ühe erandi) tatarlastele, tatari keel oli riigikeel, 1921-29 oli kasutusel araabia alfabeet, siis ladina ja aastast 1938 kirillitsa. Mõistagi käisid ka Krimmist üle kõik Stalini algatatud repressioonide lained. Samas oli Krimm kohaks, kus juudi päritolu kommunistid ÜK(b)P Keskkomitee toetusel 1924-27.a. realiseerisid ja seda USAs elavate rahvuskaaslaste (JOINT) finantstoel kommunide (kibbutzid) rajamist ja kavandati koguni Juudi Nõukogude Vabariiki. Kuna sellel oli Trotski toetus, sai see määravaks, kui Stalin otsustas vastava vabariigi luua hoopis Kaug-Itta. Arusaadavalt mõjutas juutide organiseeritud sisseränne tatarlaste hoiakuid ja ühel osal neist lasub ka vastutus selles, et 16. aprilli 1942 kuulutati Krimm Judenfrei territooriumiks. On teada, et Stalin lükkas 1944.a. tagasi (viimase) plaani Juudi vabariigi loomiseks Krimmis, mõni aeg hiljem aga muutus tema hoiak juutide suhtes kardinaalselt, mis vajutas pitseri NSVL-Iisraeli suhetele 44ks aastaks. Statistika järgi elab täna Krimmis 245000 tatarlast (12%) ja tuleb kindlasti arvestada (tegemist on väga visa rahvaga) seda, et pea sama palju on neid praegu Uzbekistanis, kelledest kindlasti osa ootab võimalust pääseda nii kodumaale kui Euroopasse. Tatarlaste naasmine Krimmi algas illegaalselt veel Nõukogude ajal, on toimunud samm-sammult ja ettevaatlikult, sest isegi uutes oludes - 1994. aastal moodustati toonase Krimmi administratsioonijuhi Juri Meshkovi korraldusel kohalik kasakate armee tatarlaste pretensioonide (mitteametlikuks jõuga) ohjamiseks. 1999.a. said tatarlaste otseväljundi Ukraina presidendi juurde, neile on tagatud kindel arv mandaate Ukraina Ülemraadas, ent kõik katsed 1944. aastal toimunud genotsiidiks kuulutada või saavutada üldine otsus nende omandiõiguste taastamisest pole kuhugi välja jõudnud. 2004. aastal külastas Krimmi Türgi peaminister Erdogan ja on loomulik, et mõjukad moslemiriigid jälgivad hoolikalt arenguid Krimmis. Huvitav on seegi, et kui Tatari rahvaste kongress (1992. aastal Kaasanis moodustatud 34 riigi esindajate ühendus) tegi 28. veebruaril avalduse olukorrast Ukrainas, siis polnud seal märgitud toetust „Ukraina territoriaalsele terviklikkusele", millele juhtisid tähelepanu avalduse tegijad ise!? Aga nad on ju pidanud juba 25 aastat laveerima ja kõigil on selge, et ka Krimmi tänasel, võõrvägede abil võimule tulnud seltskonnal tuleb varsti lauale panna oma ehk siis Venemaa tegelik suhtumine rahvusvähemustesse. Ent see laud asub igal juhul Euroopas.
