Urmo Kübar: Arvamusfestivali vaim ja puhas trepikoda
Vale oleks muidugi siin läheneda ka mingi naiivse vaimustusega, et hakkame aga rohkem kaasama ja küll kõik muutub toredaks. Igaüks, kes on püüdnud saada suuremat hulka inimesi endaga kaasa mõtlema ja lahendusi leidma, teab, kui palju pingutust see nõuab. Etteheited kaasamise puudumisest ei tule ju sellest, et inimestel oleks hirmus soov pidevalt igal pool kaasa lüüa. Huvitavas ja harivas arutelus osalemine on mõistagi suur nauding, kuid olgem ausad, ega üks tavaline detailplaneeringu või muu otsuse arutamine nüüd nii väga ahvatlevalt kõlagi. Kui mu meelest õige otsus saab tehtud ilma minu ponnistusteta, on ju veel parem. See on nagu trepikoja koristamisega kortermajas – kõige mugavam on teadagi, kui teised teevad ja mina saan puhast trepikoda nautida. Et nii aga sageli ei kipu juhtuma, on otstarbekas kõigil, ka mul, aeg-ajalt hari pihku võtta. Kõige kehvem on – minu seisukohalt – muidugi, kui ma üksi rabelen ja oma aega kulutan, teised seda aga miskiks ei pea ning räpaste saabastega mu tööst üle trambivad. Eks ole seegi tunne kaasa rääkijatele tuttav. Seega, ärme arva, et kaasamine on käkitegu. Eriti kui silmas pidada seda osa, mida ajakirja Economist demokraatiaindeks loeb Eesti nõrgimaks – see on just avalikkuse osalemine poliitikakujundamises. Enamasti on kaasa rääkida soovijatel ainult piiratud hulk infot, sest kaldume suhtlema inimestega, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Meediatki, mille kaudu võiksid meieni jõuda teised vaatenurgad, tarbime valikuliselt, oma eelarvamustest mõjutatuna. Konks on siin veel selles, et ise ei saa me oma kallutatusest tihti aru. Selgete, eelnõusse sobivate seisukohtade asemel on inimestel sageli hoopis mure või küsimus, rääkimata sellest, et enda väljendamiseks ei osata tihti kasutada n-ö õigeid termineid. Mulluse Rahvakogu pea 6000 ettepaneku hulgas võis seda tihti näha. Näiteks kirjutasid mitmed, et ära tuleks lõpetada häälte ülekandmine valimistel. Et Eestis, erinevalt mõnest teisest riigist, ei kasutata valimistel üksiku ülekantava hääle meetodit, võib ettepanekut analüüsival spetsialistil kergesti jääda mulje, et kirjutaja on midagi sassi ajanud ning tema idee tegelikult juba ellu viidud. Ettepanekut mõttega lugedes saad aga aru, et tegelikult räägib see hoopis kompensatsioonimandaatidest. Ning muidugi võib sedasama valitsusele ette heidetavat arrogantsust, viitsimatust kuulata, mõista ja enda arvamusi põhjendada, samamoodi näha kaasa rääkida soovijate endi puhul. Rahvakoguski kohtas neid, kes soovisid küll ise osaleda, aga samal ajal tõrjuda osalemast teisi, näiteks erakondi või arutelupäevale juhuvalimiga kutsutud “tavalisi inimesi”. Oma aastavahetuskõnes sõnastas president Ilves selle nii: “Me kõik, Abja-Paluojast Toompeani, võiksime rohkem kahelda oma ainuõiguses, rohkem arvesse võtta teiste arvamusi. Aga see on võimalik vaid siis, kui me ise räägime viisakalt, kui me sõimlemise asemel pakume omapoolseid alternatiivseid lahendusi ja ka ettepanekuid, mida teised võivad samuti arvustada.” Nii mõnigi heitis seepeale presidendile ette soovi võimulolijate kritiseerijaid vaigistada. Mu meelest on see siiski igati väärt meeldetuletus, kuid ilmselt paljalt soovitus “hakagem nüüd viisakaks” ei too endaga kaasa suurt muutust. Vaevalt on keegi sündinud sõimlejaks ning küllap mõtlevad ka anonüümsed netikommentaatorid oma vihast pulbitsevat postitust trükkides, et ajavad õiget asja. Seepärast arvan, et just kaasaja suurim vastutus on luua keskkond, kus inimesed tahaksid olla parim versioon endast. Mis ehk ongi ka see “Arvamusfestivali vaim”. Kui Arvamusfestivalile tulijaid võib veel “kahtlustada” teatud sarnases maailmapildis, siis veel selgemalt oli head arutelu soosiva keskkonna olulisus näha Rahvakogu mullusel arutelupäeval, mille osalejad leiti nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, nii et nad moodustasid minimudeli Eesti elanikest. Pole raske ette kujutada, kuidas need, täiesti erineva tausta ja kogemustega inimesed võiksid mingis olukorras üksteisele närvidele käia, ent kui tagada kolm tingimust – mitmekülgne info, aeg oma vaba arvamuse kujundamiseks ning lugupidav suhtumine osalejatesse – siis avastasid paljud ilmselt endalegi üllatuseks, et erinevate seisukohtadega kokkupuutumine ei tähenda midagi halba ega hirmutavat, vaid võimalust näha asju teise nurga alt, oma mõtteid selgemaks mõelda ning miks mitte neid ka muuta. Kui erinev on see õhkkond näiteks netikommentaariumitest, kus inimesed on üksteisele enamasti anonüümsed, normiks on pigem ründamine ja siunamine ning pealiskaudsus! Tulles tagasi trepikoja koristamise võrdluse juurde – kui põrandad on räpased ja seinad soditud, siis ehk ei kuluta me isegi uksematil jalgu pühkides liiga pikalt aega. Puhtas, meeldivas ruumis esimesena sodi maha viskamiseks peaks aga juba tõeline tõbras olema. Vikkerraadio päevakommentaari saab kuulata SIIT.
