Maris Jõks: lühike sõna – kas ka hea sõna?
Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et kahe sõna asemel saame õigupoolest hakkama ka ühega: digitaalallkirjastama. Või veelgi lühemalt: digiallkirjastama. Digiallkirjastama on küll juba võrdlemisi lühike ja ladus sõna, kuid olen kuulnud, et kõnekeeles levib veel hoopis radikaalselt lühike variant: digistama. Ja inimene, kelle käest ma seda kuulsin, tundis ühtlasi huvi, kas sellele heale suupärasele sõnale ei saaks anda ametlikku staatust. Kas ei võiks meil päris ametlikult – sõnaraamatus fikseerituna – ollagi tähenduses ’digitaalselt allkirjastama’ sõna digistama. Nojah. Omadussõna digitaalne ja liitsõnaosis digitaal- on vormiks digi- lühenenud juba mõnda aega tagasi, meil on terve hulk digi-sõnu. Verbituletusliide -sta- peaks ka sobima: selle liite abil saame tegusõnu, mis iseloomustavad mingile tulemusele suunatud tegevust kas sellesama tulemuse või vahendi kaudu. Sõnas allkirjastama on ka sta-liide. Ainuke häda digistamisega on, et sõnast allkiri ei ole selles tuletises midagi alles jäänud, nii et ilma seletuseta, lihtsalt peale vaadates tähendust ära ei arva. Sama hästi võib digistama tähendada ka näiteks ’midagi digitaalkujul esitama’ – mille jaoks meil on sõna digiteerima ja lühem variant digima. Argikeeles on selline lühendamine õigupoolest üsna tavaline, nii et digiallkirjastama argivariant võib küll olla digistama. Ametlikus kasutuses on siiski kohane tarvitada pikemat, aga see-eest ka selgemat sõna. Vikerraadio "Keelesäutsu" saab kuulata SIIT.
